Ingrid Rüütel: ma ei tahtnud, et Arnold presidendiks saab, pidin seetõttu ohverdama oma rahvusvahelise karjääri (125)
„Meie peres on naised pidanud üksi hakkama saama, sest mehed on kõrvalt kadunud,“ räägib Ingrid Rüütel. Nii tema ema, vanaema kui ka vanavanaema kasvatasid lapsed üles üksinda. „Kui tutvustasin emale ja vanaemale oma tulevast meest, küsis vanaema temalt: „Kuidas sa üldse julged meie perekonda tulla: meil on kõik mehed noorelt surma saanud?““ Kuid meesteta pere muster sai murtud – presidendipaar on õnnelikult koos püsinud juba 60 aastat.
15. veebruaril peavad Ingrid ja Arnold Rüütel teemantpulmi. Kuidas on kahel nii kõval kivil õnnestunud oma suhe kindla ja püsivana hoida? „Armastuse tähendus ju muutub aja jooksul,“ märgib Ingrid Rüütel. „80aastane armastab teisiti kui kahekümnene. Aga lähedus ja hoidmine võib kuuskümmend aastat püsida küll. Seda enam, kui ellu kuuluvad ka lapsed-lapselapsed-lapselapselapsed – see kõik ongi abielu.“
Tegelikult on ka Rüütlite peres lastekasvatamine rohkem naispoole kanda jäänud. Kui Arnold Rüütel 70ndate lõpus poliitikukarjääri tõttu Tallinna kolis, jäi abikaasa kahe tütrega Tartusse. Kaugabielu kestis oma veerandsada aastat, kuni Arnold Rüütlist sai president. „Noh, aga praegu käivad mehed Soomes tööl… Alati saab hakkama,“ naerab Ingrid Rüütel.
Ta lisab, et see ongi õnneliku abielu saladus – kui kumbki pool saab tegelda oma töö ja huvidega. Ning tema on eriti õnnelik seetõttu, et folkloristika on ühel ajal nii töö kui ka kirg, mis ei lõppe.
See lagastamine ja meie eesti rahva toidulaua tühjaksvarastamine toimus aga eriti võimsalt ka ENSV. Nende viimaste Toompea tippkommunistide hea töö tulemusena.
Kõik liiduvabariigis, ka Balti riigid ja muidugi ka Eesti olid ju sel nõukaajal Venemaale nagu lüpsilehmad.
Kõik need 50 vene okupatsiooniaastat voorisid Venemaa poole ööd ja päevad tohutult pikad kaubarongid otse karjafarmidest, täis lihakoormaid, nii vasika,- linnu,- sea- kui ka veiseliha. Teisalt jälle vagunid, maast-laeni täis rõõska- ja hapukoort, juustukerasid, juur-ja puuvilju, teravilja ja kõike muud söödavat, ja seda ikka Venemaa, Moskva ja Leningradi punaparunite kõhutäiteks.
Ja liiduvabariikide, Eesti-Läti-Leedu rahvas?
Kõik, ka eestimaalased elasid tol ajal kõige eluks vajaliku, eriti aga toiduainete nappuses!
Jah, meie inimeste poeletid olid tühjad, inimesed pidid kombineerima, organiseerima ja igasugustelt turu-spekulantidelt oma pere jaoks kalli raha eest igapäevast toitu muretsema-ostma.