Mart Sander pihib: mida ma tegin näitlejannadega (84)

Õhtuleht avaldab Mart Sanderi vastulause täismahus ja sõnastust muutmata.

Eile, pärast „Litside“ pilootfilmi esilinastust, küsis üks jurist minult, kas ma tahan Liisa Pakosta vastutusele võtta räige tekstimoonutamise eest. Ta oli teinud statistikat: kui mina oma vestluses Anu Saagimiga kasutan kolm korda väljendeid nagu „napsutama“ ja „pisut võtma“, siis Liisa Pakosta moraaliepistel kasutab kümme korda selliseid väljendeid nagu „purjujootmine“, „täisjootmine“ ja „alkoholijoobes“, võrreldes mind Staliniga, kelle hobiks on inimeste murdmine oma koduses orjalaagris.

Mul pole olnud mahti meediat jälgida, seega ma ei saanud aru, millest jutt. Viidi mind siis kiirelt kurssi. Olin pisut nõutu, sest Liisa Pakosta on seni jätnud mõistliku inimese mulje. Kuid siis vastasin, et milleks – elada oma elu täielikult huumorimeeleta on iseenesest piisav karistus.

Kuid pikapeale tegi see kõik kurvaks. Mis muudab inimese selliseks, et lause „korraldasime väljavalitutega minu pool peo ja napsutasime“ väärastub tema peas võrdluseks „joodame tüdruku täis ja vaatame, mis loom ta on“?

Liisa Pakosta ei näi mõistvat, et intervjuus ei saa kommenteerida mitte küsija küsimusi, vaid vastaja vastuseid. Anu Saagim küsis hommiku-šampanjal oma küsimusi lõõpivalt ja läbi naeru, talle omase provokatiivsusega, tuues sisse väljendeid nagu „purjutamine“, „grupiseks“, „paljaks võtma“. Kõik see, mille poolest me Anut teame ja armastame. Sama lõõpivalt võiksin küsida, miks Liisa Pakosta ei tormanud mind kaitsma – „Anu Saagim meelitas Mart Sanderi restorani ja jootis ta täis, et pressida temalt välja hästimüüvat informatsiooni?“

Ilmselgelt soovib Liisa Pakosta ju head, aga ta ei saa vist aru, millise karuteene ta teeb näitlejannadele, keda tema artikkel kujutab kui tahtejõuetuid, allaheitlikke naisukesi, kes on rolli saamise nimel nõus igasugu alanduseks. Kui me täna öösel esilinastuse peol ühe meie noore näitlejanna juures pidutsesime ja napsutasime, käis artikkel käest kätte. Alguses tekitas see nalja, kuid siis muutusid ka nemad väga nukraks. Kas tõesti peab näitleja tööd seostama pideva alanduse ja enesemüümisega?

Võiks ju väita, et näitleja amet tegelikult alandusest algabki. Ühte noort naist kästi kunagi lavakasse sisseastumisel koera mängida. Ta lasi kuulekalt käpukile ja tegi, mida temalt oodati. Muidugi oleks ta võinud ju joosta soovolinikule ahistamist kaebama, aga sel juhul ei oleks ta täna armastatud näitlejanna. Ja loomulikult ei tulnud talle pähegi, et seda protsessi tuleks pidada ahistamiseks, et temast sai hoobilt meestest koosneva žürii perversseid soove täitev tahtetu objekt, igaveseks traumeeritud ja märgistatud.

Võib-olla Liisa Pakosta ei olnud nooruses tüdruk, keda kutsuti pidudele; võib-olla ta lükkas need kutsed tagasi. Võib-olla ta ihkab hinges olla alkoholivolinik ja keelata ära shampanje pruukimise täiskasvanute pidudel. Võib-olla on ta castinud palju filme ja plaanib anda castingu meistrikursust BFMs – kust mujalt tuleb õigus nimetada teise eriala esindajaid ebaprofessionaalseteks?

Tunnistan: ma esitasin oma näitlejannadele karmid nõudmised. Ma nõudsin neilt kõrgetasemelist ja ausat sisseelamist, tohutut ettevalmistust ja jäägitut andumust oma tööle. Sedasama nõudsid nemad ka minult. Me ei sõnastanud kunagi üksteisele neid nõudmisi, sest meie ametis on need ilma sõnadetagi selged. Siin ei ole ülemusi ega alluvaid – režissöör ilma näitlejata on nagu lüpsja ilma piimalehmata. Üks ei saa kunagi läbi ilma teiseta. See on vastastikune ahistamine, millele alluvad vabatahtlikult kõik osapooled ning mis resulteerub teatri- ja kinokunsti saavutustes.

See intensiivne koostöö muutis meid lähedasteks sõpradeks. Oleme koos söönud ära mitu puuda soola ja joonud ära mitu pudelit viina. Me oleme vabad normatiivide ja direktiividega pealesurutud võltsvagadusest, kahepaiksest euromoraalist, mis välistab kõik selle, mis inimestevahelistes suhetes on vaimukat, lõbusat ja inspireerivat. Pooled meie näitlejannadest olid ja on täiskarsklased. Nad ei ole pidanud minu projektis kordagi teesklema purjusolekut, simuleerima seksi, ropendama. Oleme teinud koostööd kompromissitu väärikusega ning loodame, et ühel kaugel päeval ei maeta meid surnuaia värava taha. Kui see on olnud ahistamine, siis loodan, et nad ahistavad mind veel mitu hooaega.

Enne, kui tõtata ahistamise ohvrit kaitsma, tuleks küsida, kas see ikka on nõus ohver olema.