MARILYN JURMANI BLOGI | Hispaanias lutsutavad lapsed sel ajal mulda ja kive, kui vanemad kohvi lürbivad (43)

Sujuvalt selle teemaga edasi minnes mäletan ka lasteaiaga sama efekti. Mina läksin igal hommikul jooksuga, naeratus suul, Lagle tänava lasteaeda, samal ajal kui mu parim sõbranna nuttis soolaseid pisaraid, kui ta ükskord ka koos minuga lasteaeda toodi. Mina jälle ei saanud aru miks – lasteaed oli ju fun.

Samal põhjusel olen ka Rumi igaks juhuks kirja pannud sinnasamma Lagle tänava lasteaeda, mille nimi on praegu Linnupesa. Teisena on ta kirjas Kalamajas Mudila lasteaias, aga kuna järjekord on umbes 300 last, siis ma otseselt sellega ei tegele. Oleme Jannoga arutanud, et võib-olla ei olegi vaja panna teda lasteaeda, kuna saame ka ise temaga tegeleda, aga Rumi enda järgi vaadates, tundub, et ta on minusse – tahab väga seltsi ja suhelda. Lapsed on tema vaieldamatud lemmikud. Lapsed ja kassid.

Kuna mu blogi on vaikselt muutumas beebiblogist reisiblogiks, siis siinkohal jätkakski meie esimese kuuga siin Valencias. Hüpates üle meid tabanud toidumürgitusest, tahan tänades kõiki, kes mulle kirjutasid erinevate abistavatse nõuannetega – teist oli täiega kasu – ja tahaksin veel rääkida Rumist ja suhtlemisest. Nimelt siin Hispaanias puudub selline põhjamaine oma ruumi tajumine. "Mi casa es su casa." Või siis lausa "Mi hija es su hija"  ehk minu tütar on sinu tütar. Kõik, kes Rumi näevad, asuvad talle kohe pai tegema, põsest näpistama ja muid tutiplutisid jagama. Alguses Rumi eestlaslikult proovis ka seda võõrastamise asja, aga peagi sai aru, et siin riigis ei ole sellega midagi peale hakata. Ma kahtlustan, et neil on isegi arengupsühholoogia õpikutest see peatükk välja jäetud, mis räägib võõrastamisest. Siin seda lihtsalt ei tehta. Seega ka Rumi võtab vabalt.

Avastasin mingi emmede Facebook- grupi ja läksime kohe nende korraldatud rannapiknikule. Lasime Rumi esimest korda liiva peale hullama ja siis sain tõeliselt aru, kui tore, et me siia tulime. Mängis teiste lastega ja jooksis, see tähendab, et neljal jalal jooksis, mööda randa ringi nii nagu ma ei ole teada varem kunagi näinud. Esimese hetkega muidugi, kui ta liiva katsus, siis korraks ikka ehmatas ka, et mis kahtlane asi see on, aga üsna ruttu sai sellest ta uus lemmiktoit.

Siin üldse võetakse lastega kuidagi teistmoodi seda värki. Lapsed on maru tähtsad, aga tundub, et nad on ka nagu rohkem muuseas integreeritud vanemate igapäeva ellu. See tähendab, et nad kuidagi nagu muuseas jõlguvad kaasas ja lutsutavad mulda ja kive, samal ajal kui vanemad kohviku aknal espressot lürbivad ja teravat vestlust peavad oma suits hambus seisva sõbraga.

Siesta-fiesta maa nagu mulle vahel meeldib Jannole öelda, aga mulle sobib. Või sobin mina siia. Igatahes tunnen ma ennast mugavalt.