Lavastaja Merle Karusoo: „Oli hea ja uhke tunne, millises seltskonnas ma olen!“ (3)

Samal moel tegi Karusoole heameelt, et näitleja Guido Kangur sai riikliku kultuuri aastapreemia. Õigupoolest rõõmustas Karusoo teistegi aastapreemia saanute üle. „Mõtlesin ka, et kui oli Kultuurkapitali preemia andmine, siis sai Roman Baskin,“ jätkab Karusoo. „Siis ma hakkasin mõtlema oma kursusekaaslastele VII lennust. Lembit Petersonile, kes on kooli loonud, teatri loonud ja juhib ning on nüüd kateedri juhataja lavakoolis. Priit Pedajasele ja Peeter Volkonskile esmajärjekorras. Nendele kolmele, kes on samuti lavastajaks õppinud nagu mina. Nad on minust nooremad kümmekond aastat ja natuke peale ja kui palju nemad on jõudnud ära teha. Selliseid mõtteid hakkasin mõtlema, et nad on kõik kultuurikandjad ikka väga ja väga.“

Ka mõtles lavastajast elulugude koguja Karusoo neile inimestele, kes kõik on oma eluood kogujaile usaldanud. „Praegu ilmub viimase võistluse raamat „Eesti rahva elulood“, mida esitletakse 26. veebruaril kirjandusmuuseumis,“ lausub ta. „Elulugude võistlus "Eesti Vabariik 100. Minu elu ja armastus" on pühendatud Eesti vabariigi 100. sünnipäevale, kogumiku on koostanud Rutt Hinrikus ja Tiina Kirss. Mina olin selle võistluse žüriis. Olen lubanud ka esitlusele kohale minna ja korraldava seltskonna poolt tänada kõiki inimesi – iial ei ole seda tänu liiga palju. Seda maksab ja maksab korrata!“

Sääraseid mõtteid mõlgutas vastne laureaat Karusoo siis, kui uudist hommikupoolikul kuulis. „Olin bussis, sõitsin maakodust Tallinna poole, kui mulle helistati,“ ütleb ta, et omal moel oli preemiauudis ja õhtune EV100 raames toimuv kohtumisüritus omalaadne kokkusattumus. „Olen lubanud täna õhtul esineda rahvakultuuri keskuses, et rääkida elulugude kogumisest ja oma teatriteest.“

Küsimusele, millised tööd praegu tegemist ootavad, jätab Karusoo vastuse andmata. „Ma ei taha sellele küsimusele praegu vastata, mis on käsil,“ poetab ta. „See on alati nagu ärasõnamine. Parem rääkida sellest, mis on seljataga ja mis on olnud, aga mitte sellest, missugused on plaanid edaspidiseks.“

Lavastaja Merle Karusoo elutöö on mäluteater, eestlaste elulood, mis põrkuvad keeruliste mälutõketega. Sellised teatritekstid on sündinud algallikaid intervjueerides või kogudes materjali muul moel, näiteks arhiividest. Eesti Lavastajate Liit märgib oma esildises, et Karusoo dokumentaalsed lavastused avavad mitmeid olulisi teemasid nagu eestlaste-venelaste suhted, täiskasvanuks saamine, riskirühmad, aga ka sõda ja küüditamine. Merle Karusoo tegutseb endiselt kõrgvormis nii lavastaja, teatripedagoogi kui ka harrastusteatrite tegevuse toetaja ja koolitajana.

Riiklik kultuuri elutööpreemia määratakse pikaajalise väljapaistva loomingulise tegevuse eest ning selle väärtus on 64 000 eurot. Elutööpreemiaid antakse igal aastal kolm.