Bob Catley: Magnum mängib seni, kuni me laval kokku variseme!

Linnalehel õnnestus bändi plaadifirma Steamhammer/SPV vahendusel Magnumi karismaatilise laulja Bob Catleyga telefoni teel vestelda.

Teie bänd tuleb Birminghamist, samast linnast, kust on pärit ka raskerokilegendid Black Sabbath ja Judas Priest. Kas teekonna alguses võtsite mingil määral nendest eeskuju?

Black Sabbath on tõesti Birminghamist pärit, Judas Priest tegelikult Wolverhamptonist, mis, tõsi, asub Birminghami külje all. Niisiis võib öelda jah, et oleme kõik samast piirkonnast. Mis aga muusikasse puutub, siis see on meil täiesti erinev. Me ei loe ennast metal-bändiks, oleme lihtsalt rokkbänd. Seega šnitti neilt võtnud pole. Kuid seitsmekümnendate lõpus oleme koos Judas Priestiga tuuritanud küll, saime väga hästi läbi. K. K. Downing (endine Judas Priesti kitarrist – autori märkus) on mu hea sõber. Black Sabbathi omadega saan samuti hästi läbi.

Magnumi värske album „Lost on the Road to Eternity“ tundub palju mitmekesisem, palju varieeruvam, kui seda näiteks eelmine, „Sacred Blood „Divine“ Lies“ oli. Kas või lugu „Without Love“ – see pole ju teile üldse tüüpiline lugu...

Uus album on väga erinev sellest, mida me varem tegime. Muidugi on siingi teatud proge- ja retromaiku juures. See on hea asi, et me ei korda ennast ning teeme seega asja huvitavamaks. Igal juhul on parem, kui plaadil on eri tüüpi lood. Ütleks ka, et viimane album on kergesti kaasahaarav, meeldejäävate lugudega.

Mis aga „Without Love’i“ puutub, siis ütleks lihtsalt nii: kui pole armastust, siis pole üldse mitte midagi!

Traditsiooniliste lugude, selliste ausalt rokkivate heaks näiteks on „Peaches and Cream“ ning „Storm Baby“.

Ei saa kuidagi jätta küsimata: kas suurepärase jõulise rütmiga ja emotsioonidest pakatava vokaaliga „Gypsy Queen“ eelviimaselt stuudioplaadilt räägib nimelt Venemaa, täpsemalt Peterburi mustlannadest?

(Naerab.) Jah, on midagi sellist, jah. Oleme seal kunagi esinenud, muuhulgas Peterburis ühel väljakul, suurel festivalil. Kui linnas pärast ringi jalutasime, tulid mustlannad meile ligi, küsisid meilt raha. Nad olid sealjuures küllaltki kenad ja armsa olemisega! Me püüdsime neid siis aidata. Omamoodi naljakas – nad olid ise küllaltki hästi riides, kulda-karda riietunud... Eks kõigest sellest kokku see inspiratsioon tuligi.

Mida teie veebruarist aprillini kestev intensiivne Euroopa tuur endast kujutab?

Tegemist on tuuriga nagu ikka. Tavaliselt oleme esitanud kolm-neli lugu vastavalt uuelt albumilt, ja nii ilmselt nüüdki. Lisaks lugusid uuematelt albumitelt ja klassikuid, mida oleme juba aastate jooksul teinud. Üheks kontserdi nurgakiviks on näiteks „How Far Jerusalem“. Ajas me liiga kaugele tagasi ei lähe, kuid selliseid 34 aastat vanu lugusid tuleb. Vanad lood teeme aga laval uuemateks ja värskemateks. Tähtis on, et me ka ise laval olemist naudiksime!

Sina ja Tony Clarkin olete ainsad Magnumi algkoosseisu liikmed. Millest bändi sagedased koosseisuvahetused on tingitud?

Tegelikult kunagi varem oli meil päris pikka aega stabiilne koosseis. Kuid jah, inimesed tulevad ja lähevad, see teeb elu huvitavamaks! Vahel on ka nii, et konkreetset (pilli)meest ei saa õigel ajal kätte, ta ei saa näiteks mingil põhjusel tuuril kaasa teha jne. Meie viimane tuur oli väga hea, kuid klahvpillimees Mark Stanway lahkus ikkagi keset tuuri...

Paljude endiste liikmetega oleme aga sõbrad ikkagi edasi. Praegu on meil väga tugev meeskond, usun, et see jääb kauaks püsima.

Ühesõnaga asi teiega nii hull pole nagu Ritchie Blackmore’s Rainbowga, kus boss omal ajal alatasa kedagi välja viskas ja värsket verd sisse tõi?

(Heatujuliselt) Ei, me kindlasti ei vaheta ega pole vahetanud koosseisu nii tihti! Blackmore on muidugi väga hea kitarrimängija. Kuigi minu kõigi aegade lemmik on just Ronnie James Dio, Rainbow originaallaulja. Muide, Blackmore pakkus mulle pärast Dio Rainbowst lahkumist vokalisti kohta. Kuid ometi ma ei jätnud Magnumit.

Milline sinu arvates üks õige (rokk)laulja tegelikult olema peab?

Kindlasti väga avatud, erinevate muusikastiilidega kergesti kohanev... Justnagu sinus oleks mitu lauljat koos, oskad oma häält täiesti erineval moel kasutada. Heal lauljal on mitu häält! (Naerab.) Võtamegi Ronnie James Dio, Steve Perry ja Lou Grammi kokku, saamegi minu – Bob Catley!

Kui Magnum bändina ükskord lõpetama peaks, siis millist tööd meelsamini teeksid?

Ma pole sellele üldse mõelnud. Kindel on see, et pensionile jääda ma ei kavatse. Ja Magnumiga jätkame ilmselt seni, kuni ükskord laval lihtsalt kokku kukume!