Tuntud Eesti naised rääkisid enda seksuaalse ahistamise kogemusest: Tiina Lokk kaotas selle tõttu isegi lapse (526)

Eestis on seksuaalset ahistamist või seksuaalvägivalda kogenud iga teine naine. Selleks, et näidata, kui tõsine probleem on ahistamine Eestis väljaspool statistikat, rääkisid mitmed tuntud eestlannad “Radariga” sellest, kuidas neid on ahistatud. 

“Ülikooli ajal käisin suvel tööl. Ühel õhtusel kellaajal tuli mu juurde ülemus, koputas uksele ja soovis sisselaskmist. See oli üsna ühemõtteline sisselaskmise soov. Ma ei olnud nõus, sulgesin ukse ja järgmisel hommikul tööle minnes küsis see sama ülemus mu käest, et ehk ma sooviksin töölt ära minna,” meenutas Liisa Oviir. 

Kuid see ei ole ainus kord, kus tuntud naispoliitikut ahistatud on. 

“Ma käisin stabiilset, ühe autoõnnetuse järel kiropraktiku juures. Pandi selgroog paika ja kael paika, ühel hetkel, kui ma seal suhteliselt napis riietuses selle terapeudi laual olin, siis ta üritas mind suruda vastu lauda ja suudelda,” rääkis Oviir teisestki juhtumist. 

Ka Züleyxa Izmailova on ahistamist kogenud just töökeskkonnas.

“Läksin esimesele tõsisemale tööle, minust kõrgemal positsioonil meeskolleeg otsustas, et väga okei on mind tagumikust näpistada, kui ma trepist üles lähen. Ja siis kui ta seda tegi, siis ma andsin talle väga selge signaali, et see ei ole okei käitumine. Ta ikkagi ei suutnud oma kihule, või mis asi see on, vastu panna ja tegi seda uuesti.”

Kristel Aaslaid koges ahistamist olukorras, kus paljud naised seda kogenud on, ehk piduses seltskonnas.

“Erinevad inimesed olid seltskonnas koos, sealhulgas ka üks vanem härrasmees. Oli väikene tähistamine, kuskil selle tähistamise ajal saatsid mu sõbrannad mulle sõnumi, et nemad lähvad peole, kas ma tuleksin nendega kaasa. Ma olin selle vanema härraga veidi põgusamalt juttu ajanud ja kellele ma ütlesin, et ma üsna pea lahkun, saan sõbrannadega kokku. Tema selle peale arvas, et vanem härra küll, aga miks mitte kaasa tulla, millega ma olin nõus. Üks hetk ta lähenes mulle, enda teada ma ei olnud midagi sellist teinud, mis annaks talle märku, et ma olen valmis mingisuguseks suudluseks või lähenemiskatseks,” tõdes lauljanna.

Tiina Lokk koges aga kraad kangemat ahistamist. Tema kunagine õppejõud ahistas, ka vaimselt, naist nii kaua, et Lokk kaotas vaimse pinge ja stressi tõttu oma lapse. 

“See juhtus siis, kui ma olin Moskvas, tegin oma diplomitööd. Minu diplomitöö juhendaja oli sotsioloogilise labori juhendaja ja omal ajal küüditanud väga paljusid inimesi Siberisse, teda väga kardeti. Kirjutasin oma diplomit, kuni ta üks hetk ütles, et nüüd oleks mõttekas kodus kokku saada ja et ka teised labori inimesed tulevad sinna, et ta teeb tuttavaks mind nendega. Läksin sinna, ma olin seal üksinda, nagu pärast selgus. Mulle oli kaetud suur rikkalik Armeeniapärane laud, ta oli armeenlane, selline pisikene, 157 cm pikk mees. Ja siis sõime ja ma vaatasin, et kus teised on, ta ütles, et ei tule teisi, tõusis püsti ja hakkas mu ees tantsima. See oli kõik selline hästi imelik, aga õnneks oli selline aeg, et ma sain sealt väga kiiresti ära minna. Aga sellega see asi sugugi ei lõppenud. Tegelikult see ahistamine läks edasi ja palju karmimaks, see muutus vaimseks ahistamiseks,” meenutas ta.

“Minu diplomitöö kaitsmine ja üldse edasine kulg pandi väga suure küsimärgi alla. Järgmiseks tingimuseks oli see, et ma peaks tema armukeseks hakkama. Siis, kui ma tahtnud seda teha, tegi ta mulle abieluettepaneku. See kõik kestis nii, et ma ei saanud oma diplomitööd selles laboris kuidagi teha. Lõppkokkuvõttes oli see, et mu töö tunnistati juhendaja poolt mittepädevaks ja küpseks ja mind ei lubatud kaitsmisele. Sel hetkel ma otsustasin avalikustada ikkagi selle, mis toimub. Mis ma praegu räägin, tundub selline lihtne asi, aga tegelikult selline vaimne ahistamine toimus iga nädal, kutsuti mind välja. Tollel ajal oli mul tegelikult oma elukaaslane, kellega ma ootasin last. Lõpetasin lõpuks cum laude selle instituudi, aga ma ei saanud oma dokumente. Tema pidi need kinnitama ja ma ei saanud oma pabereid kätte. Kaitsmine oli juunis, oktoobris ma olin veel instituudis ja Moskvas. See lugu lõppes sellega, et laps, keda ma ootasin, suri, selle meeletu närvipinge tõttu ja alandamiste tõttu,” rääkis Lokk.

Blogija ja disainer Helene Vetik koges vägivalda oma kunagise poiss-sõbraga. 

“Üks poiss-sõber, kes valetas hästi palju. Oli selline noormees, kes proovis sundida mind ja mõjutada mind tegema mingisuguseid asju, mida ma ei soovinud teha, läbi ettekäänete, mis olid sellised, et ta ütles, et tal on kasvaja, et tal on ajukasvaja. Ükskord juhtus siis selline lugu, et ma olin ta kodus külas, vaatasime filme, rääkisime juttu, musitasime. Mul oli aeg koju minna, ta palus, et ära mine. Ma ütlesin, et ei, ma ikka lähen. Siis järsku, esikus, võttis ta mul kaelast kinni, lükkas mind vastu seina ja lõi mind hästi kõvasti vastu seina peaga, ütles, et ma ei lähe mitte kuhugi. Kägistas mind vastu seina olekus ja siis üritas mind suudelda samal ajal,” rääkis ta.

Oma loo rääkis ka “Radari” ajakirjanik Deisi Helemäe, keda ahistas tema enda peretuttav siis, kui ta oli vaid 15aastane.

“Suvi oli just alanud, ma kõndisin kodu poole, kui üks 40ndates külamees, meie peretuttav auto peatas ja pakkus, et viib mind koju. Ma olin nõus, kuid kodu asemel viis ta mind metsa. Ta pani käe mu jalgevahele ja hakkas mind vägivaldselt suudlema. Ma püüdsin põgeneda, kuid ta hoidis mind kinni. Ma nutsin ja karjusin. Ma ei tea, mis põhjustel ta lõpuks lõpetas ja mind koju viis,” meenutas ta.

Ahistamise eitamine on ründaja poolele asumine

Loo tegemise jaoks helistas Helemäe läbi ligi 90 tuntud Eesti naist. Paljud neist ütlesid, et ei ole kunagi midagi sellist kogenud, ega taju sugudevahelist ebavõrdset kohtlemist. Avalikult on välja öelnud, et ahistamine on jama, mitmed tuntud naised. 

Marina Kaljuranna sõnul ei ole inimestel, kes ise ahistamisohvrid ei ole olnud, mingisugust moraalset õigust anna hinnanguid või rääkida nende naiste eest, keda on ahistatud. 

“Ma arvan, et tuleb alustada sellest, et naine ei ole süüdi, kui ta on ahistamisohver. Ta peab endale tunnistama, ma ei ole süüdi,” toonitas poliitik. “Võib-olla sellega, et üks konkreetne naine räägib oma loo ära, annab ta julgust teistele oma lugu ära rääkida.”

Ka Izmailova toonitab, et mitte kunagi ei tohi ahistamist vaid endale hoida, andes sellega ahistajale enda üle võimu seda uuesti teha. 

“Minu arust on väga positiivne, et on tekkinud selline õhkkond, et neid lugusid on võimalik rääkida, meil on kõigil võimalik, vähimagi empaatia korral mõista, kui sügavad ja kui laialdased on need vägivallamustrid ja sealt edasi siis vaadata, mida tegelikult tegema peaks hakkama,” lisas Evelyn Sepp.

“Iga teine naine su ümber on kogenud seda. Iga teine naine on saanud haiget tänu sellele. Ja siis sa lähed ütled, et see on jama. Ehk sa siis tegelikult oled valmis asuma ründaja poolele, olema valmis, et need naised saavad uuesti haiget. Sa ütled neile, et nende valu ei loe. Empaatiaga aru saada teise valust, ei eelda, et sul endal oleks see kogemus olemas,” rõhutas Oviir.

Moelooja Oksana Tanditi sõnul ei ole ahistamine vaid ühe ohvri probleem vaid kõigi naiste oma.

“Võib-olla siis, kui sina vaikid, saab keegi teine ohvriks. Varem või hiljem ei ole see ainult tema probleem, see mõjutab meid kõiki. Õnnetu inimene või peksa saanud inimene, ahistatud inimene, kui me ei aita teda, ei toeta teda, ei märka seda. See on tegelikult ühiskonna probleem. Alati on olemas väljapääs ja lahendus. Seda on koos palju lihtsam teha. Naised peavad toetama naisi, me koos oleme tugevamad,” sõnas ta.