Gerly Sepp: soovin, et kõik inimesed taasavastaksid endas lapsemeelse rõõmu (8)

Rännaku meetod aitab inimesel jõuda probleemide algpõhjusteni ja need kõrvaldada, võimaldades sisemiste piiranguteta elada oma elu täie potentsiaaliga. 13.-15. aprillini viib Brandon Bays Tallinnas läbi intensiivseminari “Journey Intensive”.

Rännaku meetodi Eesti praktik Gerly Sepp ütleb, et ta on oma olemuselt üks rõõmus hing, kes soovib kogu südamest, et kõik inimesed taasavastaksid endas lapsemeelse rõõmu ja elaksid iga päev läbi selle.

Gerly, oled spirituaalsete teemadega päris pikalt tegelenud – miks?

See on olnud sisemine tung ja vajadus, soov saada paremaks inimeseks. Soov terveneda ja tervendada. Soov mõista seda, mida me ei näe, aga mis on ometi olemas. Olen alati tundnud, et siin maailmas ja minus on midagi enamat, kui see, mida me füüsilise reaalsusena tajume. Kui ilmusid Luule Viilma ja Gunnar Aarma raamatud, siis lausa neelasin neid. Konspekteerisin, praktiseerisin ja tervendasin ennast ise.

Kuhu sa olid jõudnud selleks ajaks, kui Rännaku avastasid?

Juba varasest noorusest alates unistasin ametist, mis oleks midagi psühholoogilise nõustamise sarnast, aga tundsin, et see peaks olema pisut teistmoodi, kui seda klassikaliselt tehakse. Kui sain 30, läksin ikkagi õppima psühholoogiat ja neli aastat hiljem lõpetasin Mainori Kõrgkoolis rakenduspsühholoogia eriala. Diplomitöö kirjutasin kliinilise psühholoogia valdkonnast ja see oli osake väga põnevast rahvusvahelisest depressiooni uurimustööst. Kuid kuigi see oli väga huvitav, tundsin, et klassikaline psühholoogia ei ole päris see, mida otsin.

Nii ma siis ikkagi psühholoogiaõpinguid ei jätkanud, kuid mäletan, et ütlesin sel ajal oma tolleaegsele ülemusele pangas, et ma ei taha küll saada psühholoogiks, aga ma sooviksin teha mingit sorti teraapiat. Hiljem leidsin poest Rännaku raamatu. Kui olin selle läbi lugenud, oli minus väga tugev tunne, et seda meetodit soovin ise kogeda ja ka teisi aidata. Siis leidsin end Brandon Baysi Eesti koolituselt. Läksin seminarile, sain oma esimese Rännaku kogemuse ja ma ei pidanud pettuma – see oli väga võimas ja eriline kogemus. Pärast Intensiivseminari kolme päeva, kui abikaasa mulle järele tuli, ütles ta mu muutunud olekut nähes, et kui sa soovid, siis tõesti palun jätka seda teed.

Kirjelda Rännaku meetodit – mis see täpselt on?

Rännakus me vabastame endast allasurutud emotsioone, mis aitab tervendada nii keha kui hinge. See meetod on tegelikult väga lihtne, meid lihtsalt ei ole siiani eriti õpetatud emotsioone vabastama. Tavaline on see, et kui inimene tunneb viha, siis ta peab seda tunnet halvaks, surub seda alla või elab selle kellegi peal välja ning enamasti tunneb ennast pärast süüdi ka veel.
Terve viis oleks jääda kohale sellesse tundesse ja lubada endal seda kogeda, lõdvestades keha ja lubades endal nii emotsionaalselt kui füüsiliselt tunda seda emotsiooni, tuues kogu tähelepanu kehasse, selle emotsiooni sisse. Kui me toome tähelepanu mõistusest ära kehale, siis me ei murra enam pead selle üle, miks see minuga juhtus, miks keegi minuga nii käitus jne.

Oluline on aru saada, et inimesed ja olukorrad meie elus on meie jaoks peeglid. Mida see tähendab? Sageli mõeldakse, et kui mu mees on joodik ja mina mitte, siis kuidas ta saab olla minu peegel. Mina mõistan seda nii, et teine peegeldab mulle, mis emotsioonid on minus peidus, mida mul oleks vaja endast vabastada. Kui keegi kohtleb mind halvasti, siis kuidas see mind tundma paneb. Kui ma tunnen alandust, siis see on see, millega minul oleks vaja tegeleda. Eesmärk on vabastada enda sees peidus olev alandus. Ja seda tuleks teha nii kaua, kui mind enam ei alandata. Või isegi kui keegi peaks seda tegema, siis mina ei tunne enam alandust, ma jään neutraalseks, see ei puuduta mind enam.

Seega, me lubame emotsioonil tulla, lõdvestame keha ja justkui vajume sellest emotsioonist läbi. Kui me jääme täiesti kohale, siis emotsioon läheb väga kiiresti üle, ta vabaneb. Rännakus lubame me tulla üles kõikidel emotsioonidel, kiht kihi haaval nii kaua, kuni jõuame vaikusesse, rahusse, vabadusse, ehk iseenda puhtasse olemusse.

Rännakus on tegelikult väga palju nn tööriistu, mida me kasutame. Me saame leida endas üles ja muuta ära ebaterved uskumused, mis meil on iseenda ja elu suhtes ning mis võivad olla sellised vaiksed sabotöörid meie elus. Me saame lisada endale väekaid omadusi, millest oleme puudust tundnud. Me saame muuta oma suhtumist valusatesse mälestustesse.

Üks väga oluline Rännaku protsessi osa on nn lõkketule protsess, kus me kujutame endale ette lõkketuld, mis on justkui toetav puhastustuli ja selle lõkketule äärde ilmub tavaliselt spontaanselt mõni inimene, kellega on harilikult seotud mõni haigettegev mälestus. Olles sellises rahulikus kohalolus iseenda sees, on meil palju lihtsam mõista teist inimest, sügavamal tasandil aru saada, miks see olukord juhtus. Kuni selleni välja, et me reaalselt tunneme, mida teine inimene tundis. Harilikult me kogeme siis, et teine lihtsalt ei osanud teisiti, et ta ei soovinud haiget teha. Kui me selle ära tunneme, on meil väga lihtne andeks anda. Viimane on väga oluline, et valusatest mälestustest ja emotsioonidest vabaks saada. Rännakuid on mitmeid erinevaid ja me kasutame neid kliendi individuaalsetest vajadustest lähtuvalt.

Sageli küsitakse, kas Rännak on hüpnoos – kindlasti mitte. Klient on lihtsalt lõdvestunud olekus ja iseendale keskendunud. Rännaku läbiviija on vaid juhendaja, tõeline protsessi juhtija on ikkagi kliendi enda hing. Mulle meeldibki Rännaku juures see, et see on turvaline, kuna me ei kasuta mingeid tundmatuid energiaid ega vii klienti kuhugi tundmatusse. Kogu seansi aja käib dialoog ja klient on täiesti teadlik kõigest, mis toimub. Mitte midagi ei tehta kliendi eest. Mida suurem on kliendi usaldus ja valmisolek, seda sügavam protsess on. On tavaline, et seanssidega kaasneb füüsilisi tervenemisi, isegi siis kui nendele otseselt ei keskenduta.

Rännaku meetod on sügav tunnete tundmine ja hirmutav – kas on ka mõni lihtne nipp, mida praktikuna öelda inimestele, kuidas olla õnnelikum inimene?

Mulle tundub, et tõeliselt õnnelikud saame olla ennast tõeliselt armastades. Et see ei oleks ainult nn ego armastamine, vaid hinge armastamine, selleks on vaja tundma õppida oma hinge. Rännak on üks võimalus, kuidas enda hinge olemust ära tunda. Kui jõuad oma emotsioonidest läbi sügavale iseenda sisse ja koged seda rahu, avarust, vabadust, rõõmu – igaüks kogeb seda pisut omamoodi – mõistad, et sa ei pea mitte midagi tegema, et olla õnnelik, sest sinu algolemus ongi õnnelik, ja see on koguaeg sinus olemas.

Muidugi, ma usun, et oleme tulnud siia maailma ikkagi kogema seda füüsilist reaalsust ja täiel rinnal elades tuleb meil ette keerulisi situatsioone, mis võivad meid ärritada või kurvastada ning siis me ei pruugi tunda, et oleme õnnelikud. Kuid mida rohkem me oleme enda keskmes, (mis tähendab, et me teame, kes me oleme) seda enam hakkame nägema olukordi vaatleja positsioonist. Me ei lähe enam nii kergesti emotsioonidega kaasa, meid ei puuduta enam paljud teemad, me märkame, mis meiega toimub ja siis on meil kergem ka enda enesetunnet parandada. Ja kui kukumegi nö auku, siis see ei ole enam nii sügav ja me tuleme sealt kiiremini välja. Ja võib-olla tajume isegi valu taga ilu.

Oluline on mõista, et igaühe maailma algab ikkagi iseendast ja samuti igaühe õnn. Ikka seest väljapoole, mitte vastupidi.

Millal on see õige hetk mõista, et olen nüüd teerajalt kõrvale läinud?

Ma arvan, et me tunneme seda enda südames. Kui ma kõnnin oma teel, mis on minu hingega kooskõlas, siis on minus rahu ja rõõm ning elu voolab kergusega. Kui mul on aga südames raske või ärev, olen rahutu või vastupidi apaatne, siis on vaja otsida põhjuseid ja lahendusi. Alati ei ole lihtne mõista, miks mul on halb enesetunne või miks asjad kisuvad viltu, kuigi tegelen endaga palju, olen avatud ja armastav. Rännak on üks võimalus, kuidas ennast paremini mõista ja leida see tee, kus olen järjest enam tõeliselt õnnelik ja ümbritsevaga kooskõlas.
 

Vaata videot!