Margus Mikomägi: „Ema oleks olnud minu üle üliuhke!“ (12)

Margus on juba saanud sõpradelt ja kolleegidelt kümneid kõnesid: „Jah, üllatavalt rõõmsad on nad kõik, ja ausad, ma ei ole irooniat eriti märganudki.“

Margus on guugeldanud, milline see teenetemärk õigupoolest välja näeb: „Ma ei teadnud, jah, milline see on. Ma olen küll küsinud mõnelt sõbralt, et näita mulle, mis aurahasid meil antakse, Tõnis Mägi aumärke olen käes hoidnud ja need on ilusad küll ja vägevad ja tähtsad ja kõrged, aga ma ei ole neid pähe kõlisema jätnud.“ (Tõnis Mägi on 1999. aastast Valgetähe IV klassi ja 2010. aastast Riigivapi III klassi teenetemärgi kavaler.)

Margus on vaadanud, kes temaga koos täna tunnustatud saavad: „See on ikka väga uhke seltskond, kuhu kuuluda.“

Margus on pisut mõelnud, mida öelda, kui küsitakse, mis tunne on – sest presidendilt aumärgi saamine pole võistlus, kuhu saadad oma loomingu hindamiseks, või maraton, kuhu lähedki head aega püüdma: „No vaata, vastused tulevadki klišeedena, sest see ongi ju kõigile ootamatu – keegi ei pea ju ennast teab mis vabadusvõitlejaks ega tee ordeni nimel tööd. Ja siis ütledki, et on ootamatu, et teeb rõõmu – kõik need on klišeed, aga need on ausad klišeed, ma arvan.“

Margusel on hea meel, et ta saab minna oma aumärki vastu võtma nimelt Narva: „Ma ikka olen Peterburi vahet käinud, teatris, ja Narvast läbi sõitnud, aga maha astusin seal viimati ikka väga-väga ammu. Nüüd ma näen oma silmaga ka selle paljuräägitud Tartu ülikooli Narva kolledži ära. Lisaks on Narvas käsil Vaba Lava maja ehitus ja… no Narvas midagi ikka sünnib praegu. Ma tean õige mitut teatriprojekti, mis tulevad seoses Vaba Lava Narva teatrikeskusega ja ka see Joala-lavastus [„Kremli ööbikud“], mida teeb Tartu Uus Teater, on ju Narvas. Narva on kindlasti seda väärt, et teha tast uuesti eesti kultuuri linn.“

Margus teab, kuidas edasi: „Nüüd on kohe kohustus jätkata kirjutamist ja targemaks saada, ja see on hea kohustus, ei tahakski vahepeal lollimaks minna.“