Lisaks teenetemärgile on Valgamaa postiljonil nüüd ka usk imedesse (3)

"Aitäh-aitäh-aitäh, aga ma mõtlen ikka, et see on vist eksitus," hüüab ta vapustatult ja tunnistab, et ega ta imedesse pole uskunud, aga nüüd vist peab hakkama. "Teate, mul naabrinaine helistas ja ma arvasin, et ta teeb nalja ja siis tuli järgmine kõne - siis pidin ikka uskuma jääma," ütleb Liia muigamisi.

Postiljon arvab, et ta pole seda absoluutselt väärt: "Ma ei saa aru, ma annaks kõikidele teistele selle medali - ma ei ole ju Eesti jaoks midagi teinud!"

Liia jääb tunnustuse valguses väga tagasihoidlikuks, kuid tema selja taha jääb juba 24 aastat kirjakandja töökogemust. Lisaks on naine võtnud osa kõiksugustest maratonidest ja meistrivõistlustest alustades suusatamisest, lõpetades rattasõiduga.

"Esimesest klassist peale, kui mu ema oli positljon, puutusin sellega kokku ja kui tema läks pensionile, hakkasin mina. Ei oskakski midagi muud teha," selgitab naine. "Pakutud on, et mujale minna, aga ma pole isegi mõelnud. Alguses sai jalgrattaga sõidetud, iga ilmaga, suvel ja talvel. Nüüd paar aastat tagasi saime tööautod, mis nüüd viga sõita - lust ja lillepidu," hüüb naine rõõmsalt ja räägib, et käib tänaseni üldiselt iga päev esmaspäevast laupäevani tööl.

"Sain kunagi suusatamises Eesti meistrivõistlusel hõbemedali - ma saan aru, et seal peab trenni tegema ja siis saab medali, aga nüüd ma istun autos! Auto peaks medali saama! Ja iga teine teeb seda tööd," on ta veendunud. Liia on väga tänulik, kuid ei suuda sellist tunnustust ikkagi uskuda.

Postikandja pole veel kindel, kas ta Narva medalile järgi läheb. "Ma olen Tallinnaski võib-olla vaid neli korda käinud. Narva minna? Ma pole kunagi käinud! Välismaal ka pole kunagi käinud. See saab küll mu elutööks sinna Narva minna," naerab Liia ja tunnistab, et viisakas oleks ikkagi see reis Valgamaalt teise Eesti otsa ette võtta.

"Jah, tänu Eesti Postile olen ma üldiselt kõva mutt," väljendab ta lõpetuseks naljatades oma tänumeelt.