Kui lähedal on ekspertide hinnangul maailmalõpp? (66)

Richard Zurawski, ilmastikuteadlane, teadussaadete juht

Praegu toimub ökotsiid. Meil on kaks suurt probleemi, millega silmitsi seisame: esiteks, meie rahvaarv - see pole jätkusuutlik. Ennekõike tõuseb rahvaarv läänemaailmast väljaspool.

Ehkki rahvaarvu tõus pole läänemaailmas nii suur probleem (ja ma räägin siin maakera jõukaimast 10 protsendist), siis mis kapitalistlikus maailmas muudkui kasvab, on tarbimine. Tarbimine on see, mis halvas mõttes tasakaalustab läänepoolkera, Euroopa, Jaapani ja tööstusriikide aeglast rahvaarvu tõusu.

Ostame muudkui suuri autosid, elame hiigelmajades ning oleme valmis vaid õige pisikesteks elustiilimuutusteks ning kujutame endile ette, et nende peal siis elame järgmised 50 aastat. Ei ela.

Mis juhtub, on see, et väga jõukad inimesed loovad endi jaoks väikesed pelgupaigad, kust nad meid ülejäänuid välja tõrjuvad. Selline ülikaitstud kogukonna suhtumine, et „mul on kõik hästi, ma olen müüri taga ja teie matsid müürist väljas, mina elan muudkui oma häärberis ja lendan eralennukitega ja mul on kommunikatsioonisüsteem ja ropult raha ja infrastruktuur“. Vaadake, mis juhtub, on see, et see infrastruktuur hakkab selles olukorras väga ruttu koost lagunema. Elekter läheb esimesena. Kujutage ette nädalakest elu ilma elektrita.

Ja ega see küttimine-korilus enam 8 miljardit inimest elus ei hoia. Vaat siis tulevad praeguse ökotsiidi tagajärjed meile kätte maksma. Asjad lagunevad koost. Ja asjad, millega oleme harjunud - korras teed, elekter, kommunikatsioonivõrgustik, sanitaarvõrgustik - see kõik hakkab niisuguses olukorras koost lagunema, ja kiirelt.

Dr Chris Madsen, kaitseuuringute professor

Praegu on maailm ajalukku vaadates üsna rahulik, nii et suure sõja või totaalse tuumahävingu oht on päris kaugel. Enamik sõjavägesid muretseb pigem selle pärast, kuidas õigustada tohutuid kulutusi, mis on kodanike kriitika all.

Sõjalised konfliktid toimuvad kindlates piirkondades ning sageli ei algata neid riigid ise, vaid riigivälised jõud. Meie siin oleme pealtvaatajaks ikkagi suhteliselt väikesele konfliktile Lähis-Idas ja mõnes muus kohas. Hiinast on saanud majanduspartner ja Venemaa eelistab oma tahtmise saamiseks spioneerimist ja muud säärast otsesele konfliktile. Tuumarelvade kasutamine oleks lokaalne ning seda saadaks otsekohe pea kogu maailma hukkamõist. Nendes tingimustes võib eeldada, et suhteliselt rahulik olukord jätkub ka edaspidi. Sõjavägedele üldiselt muidugi selline sõnum ei meeldi ning nad üritavad igast kriisist kinni haarata.

Tõelised ohud on minu hinnangul keskkonna hävitamine ja haiguste levik. Aeglaselt, mõnede hinnangul ka kiirelt, mürgitame ja hävitame ökosüsteemi, mida inimkond ellujäämiseks vajab. Loodusel on aga see paha komme, et mis tasakaalust väljas, selle ta korrigeerib ise. Planeet Maal on ükskõik, kas inimesed ta pinnal eksisteerivad või ei.

20 000 aastat ilma inimesteta ja Maa jõuaks tagasi oma endisesse olekusse. „Maailmalõpp“ tähendab lõppu ainult inimestele. Maa ja loodus jätkavad edasi. Me oleksime siis nagu saurused.

Dr Eric Ouellet, kaitseuuringute professor

Lühidalt öeldes ei usu ma, et oleksime maailmalõpule lähemal kui 50 või 100 aastat tagasi. Suurriikide jõud on omavahel endiselt tasakaalus. Ning just see, et neil suurriikidel on tuumarelvad, see hoiab neid ka üksteist otseselt ründamast. Nii et ses mõttes ei ütleks ma, et midagi väga muutunud on.

Jah, II Maailmasõja lõpust on mõned tasakaalujooned pisut muutunud, aga üldiselt on kõik endiselt balansis. Mõned võivad muretseda selliste natuke ettearvamatute riikide pärast nagu Põhja-Korea, aga teate, need tegelased on palju vaoshoitumad kui enamik meist arvaks. Nii et ma ei näe ka sealt mingit erilist ohtu.

Nii et neil põhjustel, vähemalt mis puudutab sõjalist aspekti, ei paista maailmalõppu kusagilt.

James Thompson, kirjanik, raamatu „Rise of the Mudmen“ („Mudainimeste tõus“) autor

Kui asi läheb geneetiliste katsetuste ja superviiruste väljaarendamise rada, siis võivad zombid vägagi reaalseks ohuks muutuda. Mitte mingi „surnud tõusevad hauast“ jura, või sellised zombid, kes elusate inimeste ajusid söövad. Aga näiteks ei ole üldse raske ette kujutada mingit marutaudi tüve, mis mõjutab inimesi nii, et nende aju ja keha lülitub madalatele, vägivaldsetele instinktidele ümber.

Selle mündi teine külg on muidugi see, et kui inimesed sellistest asjadest teadlikud on, saab sellise probleemi kiirelt lahendada (vaktsiin, karantiin või no lihtsalt tapad selle peletise ära). Ainult siis, kui tehakse mõni muu viga, vaat siis hakkab zombipuhang levima, nii nagu iga teinegi suur epideemia viimase 200 aasta jooksul. Üks lihtne viga ja suur hulk inimesi on kutud.