ÕHTULEHE ARHIIVIST | Nikolai Baturin: „Mõtlesin, et hooldekodus enam sulge kätte ei võta. Aga mis ma ikka lakke vaatan?“ (18)

*** 

Äsjane Tammsaare romaanipreemia võitja Nikolai Baturin elab juba viiendat aastat Viljandi hooldekodus. Ja kirjutab endise hooga. Kuid seda ainult pliiatsiga. „Arvutit ei ole ma näpuotsagagi puutunud. Trükimasin kogub praegu lauanukal tolmu. Ma ise ei saa enam trükkida. Näpud ei taba nii hästi,“ räägib 81-aastane kirjanik.

Vastsest tunnustusest – üle viie aasta, Tammsaare ümmargustel sünniaastapäevadel, välja antavast kirjandusauhinnast – kõneldes kostab Baturin, et ei osanudki endalt küsida, kas ta on üllatunud. „Ma olen 60 aastat teinud kirjanikutööd ja mis üllatus see siis on, kui seda nähakse,“ ütleb ta kergelt muheledes. „Ma olen muidugi tänulik selle preemia eest – et inimestel on silma ja taju ja oskust ka modernkirjandust hinnata.“

Žürii, kuhu kuulusid kirjanike liidu esimees Tiit Aleksejev, Tallinna kirjanduskeskuse direktor Maarja Vaino ja kirjanik Maimu Berg, tõstiski Baturinit esile kui eesti kirjanduse ja keele uuendajat. Uuendaja on kirjamees olnud teadlikult. „Kui midagi teha, siis ikka uutmoodi proovida,“ lausub ta praegugi, kui jutuks tuleb tema pooleliolev esseelaadne ja samas luulega pooleks elulugu „Maskide defilee“.

Lapsest saati keelest lummatud

Sellest, kuidas temas tekkis keelelummus, jutustab Baturin nii: „Ma elasin lapsepõlveaastatel vanavanemate juures Mulgimaal. Juturaamatuid meil ei olnud, olid põhiliselt usuraamatud. Aga meil käis kaks tudengit jalgrattaga kalapaati küsimas – vanaisa oli kalur. Ükskord ma avastasin kaks õhukest raamatukest, Hendrik Adamsoni (tuntud mulgi murdes luuletaja – K. A.) luulekogud. Ja ma õppisin nende najal lugema.

Ma ei osanudki veel kirjakeeles lugeda ega rääkidagi mitte, küla peal sai ka ainult mulgi keeles räägitud. Mulgi keel on soe, luuleline ja musikaalne. Sealt sai alguse kiindumus sõnade vastu ja ma hakkasin neid üles kirjutama. Paberit ei olnud, hakkasin ajalehtede äärtele kirjutama, kui vanaisa oli need läbi lugenud.“

Baturin on enda sõnul tihti selle üle mediteerinud, milliseid sõnu mingis lauses täpselt kasutada, ja kirjutanud improviseerides välja uusi sõnakujundeid, mis võiks olla huvitavamad või täpsemad. Samuti on ta kirjutanud murdeluulet ja olnud 1994. aastal Hendrik Adamsoni murdeluuleauhinna asutamise juures.

Praeguse preemia sai Baturin eelkõige 2016. aastal ilmunud romaani „Mongolite unenäoline invasioon Euroopasse“ eest. „Kriitikud mõistsid seda raamatut absoluutselt vastupidi sellele, mida mina kirjutades mõtlesin,“ lausub autor pisut löödult. Ta meenutab, et tema ajaloolis-unenäolisest romaanist otsiti vihjeid sellele, kuidas kõik halb tuleb meile idast.

„Mina tahtsin uurida, miks tekivad maailmas suured sõjad ja kas inimesel on võimu ja võimalusi neid piirata. Ja tõin näiteks Tšingis Khaani, kes peaaegu Euroopa vallutas, aga siis äkki mongolite väed tagasi kutsus,“ selgitab Baturin, mis küsimus teda paelus.

„Tšingis Khaanil oli üle miljoni sõjamehe. Talle oleks Euroopa vallutamine olnud kukepea. Ta oli omamoodi altruistlik, kuna ta nägi, kuidas Euroopas õitsesid teadus, kirjandus, maalikunst. Mongoolia oli lage stepimaa ja tal tekkis mõte, et me jäämegi siis selliseks lagedaks mõttetuks maaks, kui me Euroopa hävitame. Ja ta hakkas kutsume Euroopast Mongooliasse teadlasi ja arhitekte,“ näeb Baturin kardetud väepealikus avatud mõtlejat.

„Minu kirjandust on alati valesti tõlgitsetud, aga ma olen sellest hoolimata edasi kirjutanud,“ sedastab kirjanik, kes töötab siiani reipalt. „Ma ei ole pidanud kirjutamises suurt vahet. Mõtlesin küll, et kui ma tulen hooldekodusse, siis ei võta enam sulge kätte. Et aitab, töö on tehtud. Aga tulin ja vaatasin, et siin on nii palju rahulikku vaba vaikset aega. Et ma olen siin seliti nagu kirjamark ja vaatan lakke – miks ma ometi seda teen? Ja hakkasin kirjutama.“

Mullu avaldas Baturin Loomingu Raamatukogu sarjas kaks lühilugu, ühe näidendi ja kinonovelli. Veel on ta oma 2002. aasta romaani „Kentaur“ põhjal saanud valmis kolmeosalise filmistsenaariumi, mille soovib lasta inglise keelde tõlkida. Ise on ta tõlkinud vene luuletajate Aleksandr Bloki ja Anna Ahmatova luulekogu.

Arvutikursusele jäigi minemata

Kogu kirjatöö teeb ta ära käsitsi. Pehme söega pliiatsiga, sest siis väsib käsi kõige vähem. „Ma lihtsalt tunnen mingit sisemist õhevust, kui pliiats on aldis ja mu mõttele järeleandlik. Siis libiseb mõte paremini,“ poetab Baturin. Noored abilised trükivad tema tekstid ümber.

Tal endal on õnnestunud arvutist kaarega mööda käia. „Kui ma elasin viimast aastat üksi maakodus, siis olin ka valmis end arvutikursusele kirja panema. Aga viimasel hetkel läksin sealt uksest mööda ja tuletasin meelde, et ma olen alati massispsühhooside eest osavalt kõrvale põiganud. Sest kõige suuremad vead on inimkonnal tekkinud ju massipsühhooside ajal. Ma ei läinud sealt uksest sisse, aga ma pole midagi kaotanud,“ on Baturin kindel.

„Vaatan, kuidas lapsed istuvad ja aina magavad arvutite ees. Õued on mängivatest lastest tühjad. Meid ei saanud omal ajal kuidagi tuppa aetud!“

Praegu peab Baturin leppima sellega, et saab rännata oma loomingu ja kujutlusvõime kaudu. Ringi liigub ta vaid ratastoolis. „Olen elus palju korvpalli mänginud ja kukkunud. Jalad ütlesid üles, nii et ma olen voodi külge aheldatud,“ mainib kirjanik. Üsna elurõõmsalt, sest muidu polevat hetkel tervisel vigagi. Baturin rõhutab muigamisi, et käib ju siiski juba 90. eluaastaid ja selle juures ei saa kurta.

„Tammsaaret võib võrrelda Tolstoiga.“

„Tolstoi „Sõjas ja rahus“ on midagi „Tõe ja õigusega“ sarnast – nende kahe suurmehe vahel oleks nagu mingi sild,“ ütleb Nikolai Baturin A. H. Tammsaare kohta, kellenimelise autasu ta pälvis. „Tammsaare sõnum on samaväärne sõnumiga, mille Tolstoi saatis vene rahvale – kui me sõdime, siis ei loo me iialgi oma riiki ega kultuuri ega mitte miskit.“

Oma lemmikuks peab Baturin siiski Tammsaare viimast romaani „Põrgupõhja uus vanapagan“. „Jürka olemus ja sarvede kasvamine – see oli tunnus, et Tammsaare liigub juba argikirjandusest ülemale. Kui ta oleks kirjutanud veel kümme aastat, oleks ta jõudnud sellesama modernse kirjanduseni, kuhu Euroopa praegu liigub,“ usub Baturin.

Ta tõstab Tammsaaret esile ka tõlkijana: „Olen Dostojevski „Kuritööd ja karistust“ lugenud vene keeles ja Tammsaare tõlkes. Dostojevskit on hirmraske tõlkida, teda on raske lugedagi. Lõpuks närisin end ikka Dostojevski tekstist läbi ja nägin, et Tammsaarel on tõlge väga hästi õnnestunud.“

Kuid ülim, mis Tammsaare kirjanduses peitub, on Baturini meelest tema tõe ja õiguse maksiim. "Sest kui me kirjutame tõest ja õigusest mööda või teeme muusikat või maalime sellest mööda, siis ei ole meie teosed palju väärt. Tähtis on see olemuslik, kõigeline tõde ja õigus oma loomingus säilitada. Muidu tekivad argipildid, argimuusika jne.“