Hanna Martinson: enne India-seiklust tegin esimese asjana elukindlustuse (13)

Saates näeme, kuidas näosaate staar Hanna Martinson, laulja Eva Vaino, fitnessitreener Marlen Heldemeel, IT-tudeng Georg Tulver, korvpallitreener Kaspar Rätsep ja ettevõtja Siim Silver Salumaa võtavad osa hullumeelsest ja ohtlikust võidusõidust nimega Rickshaw Challenge. Kolme nädalaga peavad nad Indias läbima 2000 kilomeetrit ja seda maailma ühe kõige ebakindlama sõiduvahendi tuk-tuki ehk mootorrikšaga. Mehed ja naised moodustavad kaks tiimi ning konkureerivad võistkondadega laiast maailmast. 

Indiasse minekust oli naine juba ammu unistanud, mistõttu tundus eesolev seiklus eriti ahvatlevana. "Lõpuks sõitsime tuk-tukkidega kokku üle 2000 kilomeetri. Ühest riigist ei saa kunagi täit pilti, kui peatud vaid ühes kohas. Nüüd on mu kogemustepagasis igasuguse India nägemine – rikkus, keskklass ja totaalne vaesus," sõnab ta. Hanna räägib, et tuk-tukkidega reisimine oli kohati päris hirmus. Indias kehtib kirjutamata reegel – mida suurema masinaga maanteel liigud, seda suurem on eesõigus. "See tähendab, et meie pidime oma väikese tuk-tukiga koguaeg vaatama, et kellelegi jalgu ei jääks, sest India liikluskombed on väga maniakaalsed. Kord kartsime öösel magades sõites nii palju, et läksime täiesti krampi ja ei suutnud enam sõita. Oli tunne, et üks liigutus veel ja lendame sealt mägiteelt alla," kirjeldab Hanna. Praegu on seda tema sõnul naljakas meenutada, ent tol hetkel oli see sõnuseletamatult õudne.

Naine sõnab, et tema perekond oli Indiasse minekust kuuldes esialgu väga positiivselt meelestatud. Seda kuni hetkeni, mil nad kuulsid, et reisimine käib ebastabiilsete tuk-tukkidega, ilma kiivrite ja turvavöödeta. "Kuna mu õed olid varem Indias käinud ja sealset liiklust näinud, siis teadsid nad väga hästi, kui ohtlik reis võib olla. Ja ega nad ei eksinud – ohtlikke olukordi oli seal küllaga. Ütleme nii, et esimese asjana tegin endale elukindlustuse," muigab ta. Rääkides enda suurimatest reisieelsetest hirmudest, sõnab ta, et lisaks liiklusele kartis ta väga olla oma silmaga tunnistajaks sealsele lokkavale vaesusele. "See on ju kõigile teada, et Kolmandas Maailmas kohtab suurt vaesust. Aga selle sees kuu aega olles saab see valusaks reaalsuseks. Ma olen väga empaatiline ja hooliv inimene ning võtan ebavõrdsust ja- õiglust tohutult südamesse. Tahan aidata ja kardan seda tunnet, kui pean selja keerama ja ära astuma," selgitab ta. Paraku sai ka hirm ka reaalsuseks. "Kogu probleemi teebki hullemaks see, et näiteks kodutute loomadega on ära harjutud, nad on saanud normaalsuseks ja tavaliseks elu osaks, mis süvendab ükskõiksust nende suhtes," räägib Hanna.

Kõikide hirmude kõrval oli India seiklus Hanna arvates siiski suurepärane kogemus. "Meil oli väga lõbus, kogesime nii palju uut ja usun, et räägin kõigi meie eest, kui ütlen, et teeksime seda iga kell uuesti!" räägib ta.

Hanna on ka varem olnud päris kõva reisihai. Kõige kaugemad reisisihtpunktid on tema jaoks eelnevalt olnud Gröönimaa, Siber ja Sri Lanka. "Pärast Indias käiku avastasin endas suure reisihuvi ja just Aasia vastu. Tahan reisida kogu Aasia oma elu jooksul läbi," sõnab ta. Iseend kirjeldabki Hanna pigem seiklusjanu kui mugavustsooni eelistava inimesena. "Iga kord, kui reisile lähen, uurin välja need paigad, mida näha ja kuhu minna. Ja alati tahan ka midagi uut proovida. Eelmisel aastal õppisin Fuerteventural lohesurfi, Sri Lankal surfamist. Varsti tahaksin minna Balile ja seal krossikaga matkata. Peab olema, mida meenutada. Isegi, kui alguses on hinges mõningane hirm – nimetagem seda ärevuseks – tuleb sellest üle olla ja lihtsalt elada."

Võistlustules ka Red Bulli rännukonkursi võitnud reisisellid

India seiklusest osa võtnud Georg Tulver sai eestlastele laiemalt tuttavaks, kui võitis koos oma sõprade Kaspar Rätsepa ja Siim Silver Salumaaga Red Bulli rändamisvõistluse. Sama reisiseltskonda saab näha ka saates.

"Saate režissöör võttis pärast Red Bulli võistlust ühendust ja küsis, kas mina ja teised kutid tahaksime selles asjas osaleda. Rääkisime läbi ja kuna oleme kolmekesi nii palju erinevaid reise läbi teinud, siis otsustasime ka selle seikluse ette võtta," räägib Georg. Kõnealuse rändamisvõistluse peaauhind nägi ette, et võitjameeskond saab reisida terve suve mööda Euroopat. India-projekti tõttu jäi võidureis üsnagi lühikeseks. "Olime ära isegi vähem kui kuu, kuna pidime Indiasse ka jõudma. Klapitamine võttis natuke aega, aga nõus olime põhimõttes kohe alguses," rääkis ta.

"Olen selline inimene, kes pole üldiselt väga hirmunud, ent eks kõik jõudsid korralikult hirmutada küll," räägib ta tunnetest, mis teda reisi eel valdasid. "Räägiti, et India on väga religioosne ja räpane maa. Aga kui me sinna jõudsime ja kaks-kolm päeva enne saadet Mumbais ära olime, siis kõik need hirmud läksid üle. Inimesed on meeletult sõbralikud. Loomulikult on seal vaesust ja suurlinna randades on suur prügi- ja plastikuprobleem, ent tegelikult jäi üldiselt ikka hea ja turvaline mulje," räägib ta. Georgi sõnul tasub reisihuvilistel Indiasse kindlasti minna "See on hästi suur maa - on palme ja kõike muud troopilist kõvasti rohkem kui muudes kohtades. Pole ilmselgelt kõige arenenum riik, samas on suurlinnades absoluutselt kõik olemas. Aga kes tahab ja on mingeid kuulujutte kuulnud, siis ma pigem tõesti soovitaks ise vaatama minna," ütleb Georg.

Georg sõnab, et enda hinnangul polegi ta tegelikult nii suur reisihai, kui võiks arvata. "Kuidagi on lihtsalt juhtunud, et olen käinud. Riikide summa mõttes on Euroopa riigid mitu korda läbi käidud, ent kõige kaugem ja lahedam koht, mis oli ühtlasi ka kõige esimene suurem reis, oli siis, kui läksime 2014. aasta suvel Hawaiile. Elasin ja töötasin seal neli kuud ja see oli ühtlasi kõige helgem mälestus troopikast ja sealsest hoopis teistsugusest loodusest," kirjeldab ta.

Hawaiile mindi tudengifirma kaudu, mis pakkus õppuritele tööviisat USAsse. "Ise tegid viisataotluse ja endal oli võimalus kohale minna ja seal endale sobiv töö otsida," räägib ta. Kuna Georg on juba aastaid tegelenud lohesurfiga, olles seda ka kodumaal kooli kõrvalt ühel hooajal õpetanud, asus ta ka Hawaiil tööle lohesurfiinstruktorina. Noormees meenutab, et Hawaiil sai ette võetud ka tagantjärele mõeldes hulljulgeid asju. "Käisime mööda mäeharjasid. Lihtsalt otsustasime, et ronime tippu ja tuleme sealt alla. Need mäeharjad on mudased, kivised ja seal on suured kiviplokid. Nendel turnimine ongi mul ehk kõige hirmam mälestus," sõnab ta. Ühest sellisest kiviplokist ületurnimist meenutab Georg siiani õudusega. "Pidime üle minema, ent vasakule-paremale oli reaalselt 300-400 meetrit kukkumisruumi. Ja lihtsalt olin seal, külm higi otsaees, hoides kahe sõrmega kiviprao vahelt kinni... Tagasi mõeldes on head ja lahedad mälestused. Samas, mida vanemaks jääd, seda enam mõtled tagasi, kui ohtilikke ja mitte kuigi tarku otsuseid sai tehtud," naerab ta.

Kui võrrelda Indiat ja Hawaiid, siis kuhu sooviks noormees parema meelega tagasi minna? "Indias ma alles käisin. Tegelikult ma plaanisin uuesti Hawaiile minna, ent nüüd veebruari lõpus lähen koos sõpradega hoopis paariks nädalaks Californiasse. Selleks, et natuke puhata - pole ammu saanud. India oligi viimane reis, mis ma tegin," nendib ta.