Inimesed

Viiu Härm: matkasin 13aastaselt kaks päeva jalgsi Vargamäele ja kujutlesin end Krõõdana (1)

Kais Allkivi, 31. jaanuar 2018, 09:22
Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo teisipäeva õhtul Estonia teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamisel.Foto: Tiina Kõrtsini
Luuletaja Viiu Härm langes lapsena niivõrd „Tõe ja õiguse“ esimese osa lummusse, et võttis 13aastasena koos kaks aastat noorema venna Tiidu ja paari sõbrannaga ette elu esimese jalgsimatka Tallinnast Järvamaale Albu valda Tammsaare sünnipaika. See tähendas umbes 60 kilomeetrit kõndimist.

„Esimese öö olime me Jägala jõe ääres, aga teiseks ööks olime endale sihiks seadnud jõuda päikeseloojanguks Vargamäele,“ rääkis Härm A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamisel Estonias. Täpsemalt päädis kahepäevane retk Tammsaare väljamäel Tammsaare-Põhja talu juures, mida on hakatud kutsuma „Tõde ja õiguse“ romaanide järgi Vargamäeks – põhineb see tegevuspaik ju suuresti kirjaniku lapsepõlvemaadel.

Samal teemal

„Me panime telgid üles kõige kõrgema nukakese peale puude vahele. Läksime taluõue peale kõndima, et kaevust joogiks vett võtta. Päike läks just looja ja mul oli kogu aeg kõrvus Andrese ja Krõõda tulek Vargamäele,“ jutustas Härm. „Ma mäletan täpselt neid sookülgi kahel pool teed. Ja kuidas me olime hirmus näljased ja õngitsesime ühe kartulipõllu pealt mõned kartulid,“ lisas poetess muiates.

Suur oli tema üllatus, kui nad õue peal seisid, talumaja ülemise korruse aken äkki pauhti! lahti läks ja keegi hõikas: „Viiu, mis sina siin teed?“ „See oli üks minu 7. keskkooli (nüüdse inglise kolledži – toim) kooliõde, kes oli minust aasta või kaks vanem ja käis ühe mu sõbrannaga samas klassis. Ta suvitas Vargamäel, sest oli väga lähedalt Anton Hanseni sugulane. Ma ei teadnud seda varem!“

Härm ütleb, et nemad tahtsid oma seltskonnaga lihtsalt Andrese ja Krõõda rännaku läbi teha. „Eriti tähtis oli just soode ja rabade vahelt läbi tulek.“ Praegu aktiivselt loodusfotograafiaga tegelev luuletaja lisab: „Loodus on väikesest peale olnud minu jaoks väga tähtis.“

Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo teisipäeva õhtul Estonia teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamisel.Foto: Tiina Kõrtsini

Samuti meenutab Viiu Härm, kuidas ta võttis suvel pärast 10. klassi vanaema juurde Hiiumaale kaasa kõik viis „Tõe ja õiguse“ köidet. „Mul tuli mõte, et tahan seda lugu korra algusest lõpuni lugeda, nii et keegi mind ei sega. Mul on raske lugeda, sest ma lähen raamatuellu liiga sisse. Ma ei saa sellest enam välja ja muu elu jääb elamata,“ tunnistab Härm. „Sellepärast ei saa ma raamatuid tihti kätte võtta. Pärast on mul kogu aeg tunne, et kõik need tegelased on minuga koos siin. Ühesõnaga – ma olen ikka natuke segamini,“ naerab ta.

Siis aga sukeldus Härm mõneks nädalaks julgelt üdini Tammsaare maailma. Keskkondki soosis seda: vanaema elas kõige ehtsamas õlgkatuse, rehealuse ja lakaga talutares.

„Tammaare on kujunenud omaette mõisteks.“

Hiljuti tegi Härm aga pilte Murru paekivikarjääris ja talle tundub, et ühele pildile õnnestus tal püüda „Tõe ja õiguse“ perekond Paaside portree. „Sellel pildil on murtud paas, mis on kahe jäävälja vahel, ja jääd katab osaliselt vesi,“ kirjeldab Härm, kes pani pildile nimeks „Paas“ ja postitas selle Facebooki pool tundi pärast südaööd, kui teisipäev, Tammsaare sünniaastapäev, kätte jõudis.

Nii Härm kui ka Rummo usuvad, et Tammsaare looming on ajatu ja jääb lugejaid kõnetama. „Tammaare on kujunenud välja täiesti omaette mõisteks. Kui me räägime Tammsaarest, siis tema teoste sisu võtab kokku üks sõna, ja see on „Tammsaare“. See on nagu aksioom matemaatikas, mida ei pea tõestama või ei saagi tõestada. Ütled, et see on nii, ja ongi,“ mõtiskleb Rummo, kelle sõnul polegi ajaloos niivõrd tavaline, et mõni inimene ja tema tegevus muutuvad põhimõtteliseks algväärtuseks.

Viiu Härm ja Paul-Eerik Rummo teisipäeva õhtul Estonia teatris A. H. Tammsaare 140. sünniaastapäeva tähistamisel.Foto: Tiina Kõrtsini

„Teine asi, millele olen mõelnud, on see, et Tammsaare oskas mingi vaistu abil õigel ajal oma maise või kodanliku isiku ja kirjanikuisiku eraldada. Oma raamatuid kirjutas ta algusest peale Tammsaare nime all. See on miski, mis mulle väga meeldib – enda isik jääb kõrvale, tähtsam on looming ja seda markeerib teine nimi, mitte isikunimi,“ lisab Paul-Eerik Rummo.

„Huvitav on samas see, et inimene võib ju valida endale mis tahes pseudonüümi, mitmed kirjanikud on isegi mitme pseudonüümi all kirjutanud. See võimalus oli ka Anton Hansenil, aga ta võttis pseudonüümiks oma sünnikodu nime. See toob jälle ringiga isikliku päritolu, sünni- ja kasvukeskkonna juurde tagasi.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee