ANDIS SÕRME... Merca ütleb, et punk võitis südame tasahilju, vahepeal jõudis ta ka diskot fännata. „Olin aus mingi aeg ka aus diskopepu,“ tunnistab ta. „Aga see ammendus suht siva.“Foto: Tiina Kõrtsini
Sirje Presnal 29. jaanuar 2018 00:01
Kuidas nõukaajal punkarid ja miilitsad üksteise elu kibedaks tegid?

Kuidas nõukaajal punkarid ja miilitsad üksteise elu kibedaks tegid?

Miilitsal ei olnud sageli alust nõukogude häbiplekki, punkarit, pikemaks ajaks trellide taha pista. Siis oli tema silme alt ära paigutamiseks teinegi võimalus – erirežiimiga naha- ja suguhaiguste dispanser Tallinnas Raba tänaval. „Kelle moll üldse ei meeldinud, see viidi sinna,“ meenutab Merca. „Kaks miilitsat ja sanitar tõmbasid mu pikali… Nokiti see veri veenist kätte, kuradi vampiirid, raisk! Mul viskas see koht hirmsasti üle.“

Mercale kuuluvad sõnad: „Punk on nagu herpes.“ Ses mõttes, et kui kord juba organismi pääseb, siis sinna ka jääb. Veteranpunkar sai viiruse juba lapseeas. „Eks me kõik pärineme lapsepõlvest,“ naerab ta. Ja punkarid reeglina nõukogude ajast. „Kasvasin üles Suure Oktoobrirevolutsiooni vaimus – oi kuidas tahaks olla revolutsionäär, lasta püstolist pauku ja kukutada pakse kapitaliste,“ nostalgitseb Merca.

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
1,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaVõida iPhone 12 nutitelefon