2017. aasta Õhtulehe parimad lood

Aasta parim lugu, parim eksperiment

Kristjan Väli, „Õhtuleht seadis pedofiilidele lõksu: 13aastane poiss ajas tutvumisportaalis vanamehed erutusest värisema“

Loe lugu SIIT.

Vastik tunne oli...

Hoolimata sellest, et 13aastaseks lapseks tuli kehastuda vaid internetis, polnud ülesanne kergete killast. Kaks kuud, mille jooksul Urmas mulle perversseid e-kirju saatis, oli emotsionaalselt kurnav. Vastik tunne on, kui keegi kirjutab sulle hommikukohvi kõrvale (hiljem vahele jäädes) enda sõnul „ilukirjandust", mis kirjeldab 13aastase poisi seksuaalset väärkohtlemist. Samal ajal peab mõtlema sellele, kuidas teha nii, et haige fantaasiaga mees aru ei saaks, et vestluspartner ei ole tegelikult 13aastane, ja tuleks viimaks ka kohtumisele. Lugu nõudis palju planeerimist, inimpsühholoogiaga arvestamist. Ei tohtinud olla liiga pealetükkiv ega ka pikalt vastamata jätta. 

Kui olime viimaks Solarise keskuse ees ja ootasime Urmast, kes pidi Estonia teatri ette tulema, ei suutnud fotograaf Robin mehe nahhaalsust uskuda: „Appikene, ta tuligi kohale. Kõnnib lihtsalt ja ootab!“

Pärast loo ilmumist sai kogu info politseile üle antud. Urmas polnud ainus, kes 13aastasle Kerthile kirjutas.

Kristjan Väli 

Parim olemuslugu (esikoht jagamisel)

Kristiina Tilk, „Minusugust vana inimest ei ole mitte kellelegi vaja. Palun, aita mind!“

Loe lugu SIIT.

Pauli ainus soov oli uus telefon

Märkasin sotsiaalmeedias ühe noormehe postitatud pilti sissevarisenud katusega majast. Mind hämmastas, et maja korstnast tõusis suitsu. “Kas seal elab keegi?” tekkis küsimus. Koordinaadid käes, läksime vaatama ja olime fotograafiga üsna kahtleval seisukohal – vaatepilt oli veelgi trööstitum kui pildil. Tundus võimatu, et täiesti elamiskõlbmatus majas keegi elab. Ent koputuse peale piilus keegi pelglikult aknast välja. Veidi hiljem avanes krigisev uks ja vastu tuli 85 aastat vana Paul, õige nimega Pavel.

Palusin luba tuppa astuda, kuid Paul eelistas rääkida õues, istudes jäätunud kännule. Nii sain teada, et tõepoolest on see lagunenud majakene koduks üksikule papile, kel pole ei lähedasi ega jaksu elamist ise kõpitseda. Hooldekodusse ta aga minna ei soovinud. Rohkem kui sõnad, kõnelesid aga mehe silmad. Sellist siirust, soojust ja kummalist rahu või isegi leppimist ei kohta iga päev. Tundub, et see mõjus teistelegi, kes lugu lugesid või Pauli pilti nägid. Tema toetuseks tehti sotsiaalmeedias lehekülg ja sooviti hakata koguma annetusi. Oldi valmis ehitama uus maja. Ehkki Pauli viimased sõnad olid, et teda aidataks, palusin inimestel natuke hoogu pidada ning enne annetuste ja maja ehitusega alustamist Paulilt nõusolek saada. Ja paraku läks nii nagu selliste lugude puhul tihti läheb: aidata saab vaid neid, kes end aidata lasevad. Paul oli südamest liigutatud, kuid kostis: “Ma olen juba vana, mul pole uut maja vaja.” Ainus, mida ta soovis, oli uus telefon. Sellest andsin teada sotsiaaltöötajale ja selle Paul ka sai.

Kui ma viimati Pauliga vestlesin, oli ta üsna lõbusas tujus, kuid pisut külmetunud. Tema elus ei olnud muutunud muud kui vanus – Paul oli saanud 86. Ta oli endiselt tänulik, et inimesed tegelikult märkavad ja hoolivad neist, kes kõige süngemal ööl tunnevad, et neid ei ole mitte kellelegi vaja! On ikka.

Kristiina Tilk

Parim olemuslugu (esikoht jagamisel)

Rainer Kerge, „Valter Ojakäär ohkas enne surma: "Mina tahan minna esimesena, ma ei taha näha, et poeg Jaak läheb enne mind.““

Loe lugu SIIT.

Lein kui elu loomulik osa

Lähedase põetamise, surma ja leinaga puutuvad paraku kokku kõik. Vähesed söandavad aga rääkida oma tunnetest ja mõtetest, mis neid sel ajal saadavad. Inge Ojakäärul oli julgust jutustada, kuidas ta kuu aja sees mattis äia ja abikaasa, sõnastades sealjuures surija viimaseid soove ja lahates leina kui elu loomulikku osa.

Rainer Kerge

Parim seisukoht

Kristiina Tilk, „Jäägem loomadeks!“

Loe seisukohta SIIT.

Kes kaitseks inimest?

Kui loomakaitsjad ja üks telesaate juht olid otsustanud jõud ühendada ning võtta ära koer naiselt, kes teda mööda maad lohistas, läks kihama kogu Eesti. Jagati pilte, videoid, kommentaare. Kooris hõisati – koer on pääsetud! Selle kõige keskel unustati ära aga üks õnnetu naine – koera omanik. Mida tunneb tema? Kuidas ta sellega hakkama saab? Oli ju selgelt aru saada, et tegelikult Mare oma koera armastas, kuid ta ei saanud aru, et tema armastus tegi haiget. Aga teisiti ta lihtsalt ei osanud. Kohalik sotsiaaltöötaja ei pidanud vajalikuks ajal, kui loomakaitsjad koera naiselt ära võtma läksid, Mare kõrval seista. Tööpäev oli läbi. Mitte üht ametnikku (peale nende, kes tema suhtes menetluse algatasid) ei huvitanud, kuidas tal päriselt läheb. See aga tõestas, et meie riigis ulatatakse käsi enne hädas olevale loomale kui abi vajavale inimesele.

Kristiina Tilk

Parim positiivne lugu

Katrin Helend-Aaviku, „Ostsin kuus aastat tagasi üheotsapileti Egitusesse, teadmata, kus ma seal elan või kauaks ma sinna jään.“

Loe lugu SIIT.

Seitsmekümneselt elu alles algab!

Kui kuulsin 76aastasest Aitast, kes Egiptuses talvitumas käib ja unistab oma kaamelist, kellega saaks kaasmaalastele tasuta sõitu pakkuda, meenus ühe mu tuttava krapsaka pensionäri aastaid tagasi öeldud lause: „Seitsmekümneselt elu alles algab!“ Tookord pidasin seda vaatamata tema vitaalsusele vanainimese mantraks, mis laseb turjale kogunevate aastatega hõlpsamini leppida. Alles Aitaga kohtudes ja kuulates, kuidas ta ihuüksi Nuweibasse sõitis, teadmata, mis teda seal ees ootab, jõudis mulle päriselt kohale, et tõepoolest – isegi siis, kui vanusenumbril on seitse ees, võib elu ikka veel olla põnev, seiklusrikas ja täis uusi kogemusi. See on julgus elada.

Kui leheloo Aitale ülevaatamiseks saatsin, soovis ta teha paar parandust. „Mulle ei meeldi hästi nimetus „vanadaam“. Eestis olles see mind ei häiriks, aga Egiptuses pean olema palju tegusam ja nii tundubki see „vanadaam“ liiga lõplik. Kas ei saaks asendada seda nimetusega „eakas proua“ või midagi sellist?“ palus ta. „Kui te ükskord ise 76aastaseks saate, siis ehk saate aru,“ kirjutas ta mulle ja lisas naerunäoga emotikoni. Nii ei leiagi loost sõna „vanadaam“, mida ma tavaliselt eakate naiste puhul kasutan.

Üleskutse koguda kaameliostuks raha ei tundunud Aitale hea mõttena, kui abi vajavad pered, kel pole isegi söögi jaoks raha. Aga üleskutse hakkas oma elu elama. Nüüd on Aita lisanud annetustele teist sama palju juurde ja nädal tagasi jõudis Aita juurde kaamel nimega Sams ehk beduiinide keeles Päike. Oma sõna Aita ei murra – kui kaamel on sõiduvalmis, lubab ta Nuweibasse tulevatele eestlastele tasuta sõitu. Vot selline äge naine on Aita! Vananemine sai tänu temale mu jaoks hoopis kirkama tähenduse.

Katrin Helend-Aaviku

Parim uudis

Küllike Rooväli, „Surnuks külmunud memmeke, kõrval kaks kotti lapselaste jõulupakkidega“

Loe lugu SIIT.

Alajahtumine võtab rohkem elusid kui liiklus

Öösel eksinud ja külmas lombis alajahtumise tõttu elu kaotanud vanamammiga juhtunud tragöödia jälile sattusin juhuslikult, nähes tee äärde pargitud politseiautot ja selle juurde kogunenud külaelanikke. See toimus mu naaberkülas aastaid tagasi. Küsisin, mis juhtus ja sellest rullus lahti traagiline lugu. Kilekotid lapselaste kinkidega olid endiselt porilombis ja vanaema kaotanud pere ja naabrite valu lohutamatu. Ma ei saanud sellest kodukoha inimesi valusalt puudutanud juhtumist kirjutada enne, kui aastaid oli mööda läinud ja valu vähemaks jäänud. Aga see sobis ilmestama kurba statistikat, mis ütleb, et rohkem kui liikluses hukub inimesi lihtsalt abituna surnuks külmudes.

Küllike Rooväli

Parim kõmulugu

Katharina Toomemets, „Kokkumäng? Abielusaate Helen suhtles ühe mehekandidaadiga juba enne võtteid“

Loe lugu SIIT.

Kalvi-Kallel polnud Helenist pääsu

Saade „Prooviabielu“ küttis kirgi enne, kui alata jõudis. Saade tuli ekraanile veeburaris, kuid kaks peaosalist, Helen ja Kalvi-Kalle, olid end Facebookis juba oktoobris suhtesse märkinud. See tekitas kahtlusi, kas asi ikka on õige. Helen tunnistaski, et Kalvi oli Instagramis kommenteerinud üht tema pilti ja Helen ise soovitas Kalvit saatesse. Tegelikult pidid paarid kohtuma esimest korda saate võttel. Helen tunnistas, et ei rääkinud saatemeeskonnale, et nad Kalviga juba enne võtteid suhtlesid. Tõsi, füüsiliselt kohtusid nad alles võtetel, kuid esimene kontakt oli sotsiaalmeedia vahendusel juba loodud.

Katharina Toomemets

Parim vaatlus

Kais Allkivi, „25 aastat vaba Eesti poppi: mis laulud teevad teistele tuule alla?”

Loe parimat vaatlust SIIT.

Suur amps, mis kasvas suuremakski

Kui koosolekul sündis mõte sõeluda välja viimase kümne aasta kõige mõjukamad Eesti popipalad, kõlas see niigi suure ampsuna, kuid kuna seljataga on 25 taasiseseisvusaastat, tundus mulle, et tuleks need kõik luubi alla võtta. Iga aasta kandidaatide nimekirja koostamiseks sai sirvitud muusikaauhindade ja aastahittide laureaate ja raadioedetabeleid. Tuletasin meelde, mis lugusid „7 vapras” nädalate viisi käiati, kui ma alles mudilane olin. Muidugi pidasin nõu ka teadjamatega. Siis kutsusin kokku nii toimetuse kui ka toimetusevälistest muusikaasjatundjatest koosneva žürii. Mõne aasta puhul valitses üksmeel: peaaegu ühehäälselt osutus 1997. aasta tunnuslooks Black Velveti „17", 2005. aasta omaks Tanel Padar & The Suni „Kuu on päike", 2011. aasta omaks Ewert and the Two Dragonsi „Good Man Down“ ning 2014. aasta omaks Curly Stringsi „Kauges külas". Raskemad pähklid olid näiteks 1999 ja 2006, kui topeltvõidu napsasid vastavalt Caatri „O si nene“ ja Push Upi „Ämblikmees“ ning A-Rühma „Palmisaar“ ja Tanel Padar & The Suni „Võta aega".

Kolm kuud küpsenud muusikaülevaade sai valmis just parajal ajal – veidi enne 20. augustit. Muidugi ei leia sealt lõplikku tõde. Ent kui see vaatlus pani lugejaid mõtlema sellele, kuidas oleks nemad hääletanud ja millist muusikat meil üldse on tehtud, siis sai eesmärk täidetud.

Kais Allkivi

Parim spordiuudis

Kaarel Täll, „ÕL LONDONIS | Korraldajate masendav eksimus?! Medalisoosik võeti rajalt maha olematu kõhuviiruse tõttu“

Loe parimat spordiuudist SIIT.

Õhtuleht maailma kõige informeeritum

Londonis toimunud kergejõustiku-MMil levis kõhuviirus, mille epitsenter asus Toweri silla kõrval hotellis, kus ööbis ka Eesti koondis. Läksin hommikul uurima, kuidas meie sportlastel läheb, aga hotelli ees seisis hoopis kõige kuulsam viirusekandja – Botswana sprinter Isaac Makwala. BBC oli mehe hotellist välja ajanud ja võttis temalt kiire kommentaari. Hetk hiljem andis Makwala Õhtulehele intervjuu, kus rääkis üsna napisõnaliselt, et tegelikult polnud tal mingit viirust. Ometi ei lubatud teda starti.

BBC ja Õhtuleht olid ainsad väljaanded, kes Makwalalt tol päeval kommentaari said. Erinevalt BBCst õnnestus Õhtulehel kinni püüda ka Makwala treener ja endine tippsprinter Justice Dipeba, kes rääkis, mis tegelikult maailma ühe kiireima mehega juhtus. Õnnetu oksendamiseni viis ärevushäire, kuid MMi korraldajad tembeldasid sprinteri viirusekandjaks ja keelasid võistlemise. Makwalal on varemgi olnud ärevusega probleeme, kuid seekord läks kõik nii valesti kui võimalik. 

Maailma meedias levis vaid korraldajate ametlik versioon ja Makwala põgus kommentaar BBC-le. Tegelikult oleks kõik pidanud refereerima hoopis Õhtulehte, kes teadis MMi kõige kuumemast teemast rohkem.

Kaarel Täll

Parim video

Mart Treial, Stanislav Moškov, „Mis juhtub lihtsurelikuga mõrvarlikul Tehvandi tõusul? Õhtulehe reporter näitab ette“

Vaata parimat videot SIIT.

Tehvandi tõus tapab tõesti!

Olin alles õige pisike poiss, kui kuulsin, et Otepääl on mingi hirmus olend nimega Tehvandi tõus. Onud televiisoris rääkisid temast lugupidaval, isegi aupaklikul toonil. Lehed kirjutasid, aga mitte kunagi halvasti. Ikka ülistavalt nagu kellestki suursugusest ja võimukast. Kellestki, kes otsustab nõrgemate saatuse üle. Nagu kuningas või president. Ma polnud kindel, mis või kes ta on, aga kuidagi turvaline oli teada, et ta pesitseb Pärnust mitme tunni kaugusel.

Möödus mõni aasta, kui sain teada, et olin toda elukat asjata peljanud. Isa viis mind Otepääle suusatamist vaatama ja seal ta siis lamas. Tema majesteet Tehvandi tõus. Häh, see on ju mägi! Või mis mägi? Küngas lausa!

Aga siis kõlas stardipauk ja nad hakkasid ükshaaval rühkima. Kirvesniemi, Estil, Mae, Elofsson, Veerpalu. Kellel pea viltu, kellel nägu pingutusest kõver. Kõigil oli raske. Ja läks iga ringiga aina raskemaks. „Pane tähele, poiss, siin selgub võitja,“ teadis isa ütelda.

Panin tähele. Iga aastaga aina enam. Kasvasin suuremaks ja uurisin välja, et suusarada tõuseb sel ligi poolekilomeetrisel lõigul 54 meetri võrra. Ülikarm! Ent mitte siis, kui vorm on hea. Minu vorm oli tipust kaugel, kui töö mind Otepää MK-etapile viis. Ometi ei vaielnud ma endale kordagi vastu, et Tehvandi tõusust üles jooksmine on halb idee. See oli niivõrd eksprompt mõte, et mul polnud spordiriideidki kaasas. Rääkimata suuskadest. Aga katsetatud ta sai. Ja nüüd ma mõistan, millest onud televiisoris rääkisid.

Mart Treial

Parim intervjuu

Rainer Kerge, „Vennad Lotmanid: Putin krabab, kust saab ja Trump on nii hull, nagu arvata võis“

Loe intervjuud SIIT.

Kindla peale minek

Hea näidendi saab nii, et kirjutad kahe targa venna jutu üles. Eriti hea tuleb näidend siis, kui vennad on erineva hariduse, eriala, elukoha ja parteilise kuuluvusega, aga omavad samaväärselt huumorisoont. Vennad Lotmanid oli kindla peale minek.

Rainer Kerge

Parim uudisfoto

Küllike Rooväli, „Seni avaldamata fotoreportaaž – Mihhail Kõlvarti noorusaja must seik“

Vaata fotoreportaaži SIIT.

Uudiseks võivad saada ka 18 aastat seisnud fotod

1999. aasta jaaniöö oli soe. Noor Mihhail Kõlvart (22) veetis selle oma isa suvilas Tammneemes mõne isa sõbra ja pere keskel grillides. Isa Ülo jäi ruttu purju ja kippus autoga sõitma, kuid poeg Mihhailil õnnestus auto võtmed kätte saada. Järgmisel päeval sama auto plahvatas, kui Mihhaili sõber Šamil (23) hakkas auto tagaistmel istudes kilekotis olevat pommi näppima.

Jõudsin kohale kümmekond minutit pärast pauku. Üleni verine Šamil lamas maja ees murul, kuhu Mihhail oli ta koos abilistega lohistanud. Kiirabi tegi, mis suutis. Küsisin valvekriminaalpolitseinikult, mis juhtus. „Mis siin ikka. Pätid tahtsid minna kellelegi pommi panema, aga said ise paugu ära,“ vastas politseinik kibeda muigega. „Ellujäänu on seal.“ Ta osutas valge maika ja lühikeste pükstega noormehele, kes käis närviliselt edasi-tagasi, nuttis ja varjas kaamera eest nägu. See oli Mihhail Kõlvart.

Miks see fotoreportaaž siis ei ilmunud? Kuna pühad ja nädalavahetus olid järjest, siis leht ei ilmunud ja kolm päeva hiljem mu pildid enam toimetajat ei huvitanud. Leht oli täis olulisemat materjali, nagu ühe rahaautomaadi lõhkamine ja rööv, mille samuti pildile sain. Plahvatused olid pea igapäevased ega pälvinud kuigi suurt tähelepanu.

Kui Kõlvart tegi nüüd valimistel hiigeltulemuse, tulid fotod meelde. Tundus, et selle vana loo väljatoomine on õiglane, sest inimestel on jäänud poliitiku minevikust paljutki teadmata ja nägemata.

Küllike Rooväli

Parim olemusfoto

Stanislav Moškov, „Mart Seim“