Ajaloo pingelisim minutite mäng: jõudnuks vabastajad Tartusse mõni tund varem, oleks piiskop Platon ellu jäänud, kuid meie ilma pühakust (58)

„Oli kell kümme 1919. aasta 14. jaanuari hommikul. Enamlaste komissar käskis piiskop Platonil riietuda. Ta viidi keldrisse, umbes veerand tundi hiljem kostsid püssilasud…“ kirjeldab Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku ülempreester Aleksander Sarapik päeva, kui esimene eesti soost piiskop oma elu ohverdas. Veel samal päeval jõudsid Tartusse Eesti väed ja bolševike võim kukutati. Ent piiskop Platoni ja veel 18 inimese jaoks, kes tol hommikul Krediidikassa keldris ebainimlikult julmalt mõrvati, juhtus see paraku liiga hilja.

99 aastat tagasi hukkasid enamlased Eesti esimese eesti soost õigeusukirikupea, piiskop Platoni, kes oli jõudnud ametis olla vaid ühe aasta ja ühe päeva.

Kuid Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku metropoliidi, Stefanuse sõnul ei olnud see tookord surm, mis võitis. See oli elu!

„Märter ei sure! Martüürium on inimelu täideminek ja teostumine, mitte lõpp. Surma pealesunnitud inetus muutub selles ülestõusmise iluks,“ märkis metropoliit piiskop Platonile pühendatud konverentsil mõni nädal tagasi. Kirikupea lisas, et Platoni näiliselt mõttetu, kuid usklike jaoks sügavalt tähenduslik surm väljendab ilmekalt, et selle maailma vägevatel ei ole kunagi lõplikku sõna.

Kuigi näiteks Stockholmi väliseestlaste õigeusukogudus austas Platonit kui pühakut juba 60–70ndatel, kuulutati ta ametlikult märtriks alles 2000. aastal.

Pühamehe piiskopiks pühitsemise sajanda ja hukkamise 99. aastapäeva mälestuseks korraldatud konverentsil heideti peale Platoni elu ja märtrisurma valgust ka toonastele ülikeerulistele, pidevalt muutuvatele ühiskondlikele oludele.