Mari-Leen AlbersFoto: Kalev Lilleorg
Inimesed
26. jaanuar 2018, 15:54

Mari-Leen Albers võitleb alkoholismiga: pärast sünnitamist jõin iga päev pudeli veini (16)

Endine ajakirjanik ja tuntud blogija Mari-Leen Albers kirjutab avameelsest oma blogipostituses, kuidas ta viinakuradi küüsi langes. Mari-Leen kirjutab, et enne abi otsimist kõige pikem kaine periood oli kolm nädalat, aga siis jätkus ikka kõik vanaviisi. Iga pudel veini õhtuga või peale.

Mari- Leen kirjutas oma blogipostituses järgnevalt: "millalgi suvel otsustasin, et olen Taini kaine. Tõmbasin äpi, et hakkan päevi lugema ja siis selgus et Taini on jäänud kakssada päeva. Ilus number, mida rihtida – 200 päeva kaine. Eile sai kuus kuud.

Läksin eile õhtul sõbrannale uue korteri puhul õnne soovima, mõtlesin, et haaran ka tema lemmikveini ja.. astusin sinna nö Prisma alkoholi osakonda ja mõtlesin, issand, ma pole kuid siin käinud. Lihtsalt pole asja olnud. Vaatasin siis hiljem äpist, et kaua Taini jäänud on, 17 päeva, st et ma olen kaine olnud täpselt kuus kuud. Lahe!

Miks selline otsus?

Teate, ma ütlen ausalt. Kui ma Austraalias olles jõin nädalas umbes viis korda, siis pärast sünnitamist jõin ma iga päev. Iga päev pudel veini või rohkem. Ja kui lõpuks tekib sul nädalas vähemalt üks selline jooming, mis lõppeb mäluauguga, siis pole see enam normaalne.

Ja olen sama aus, et ega ma pikalt aru ei saanud, et mul probleem on. Pöördusin juba 2016 aastal terapeudi poole, et ma ei saa aru, kas mul on depressioon või olen ma alkohoolik. Kuna ma sealt abi ei saanud, siis arvasin, et häh, vabalt võin kaine olla.. Olingi. Kolm päeva. Ja kõik hakkas otsast peale. Kõige pikem kaine periood oli kolm nädalat, aga siis jätkus ikka kõik vanaviisi. Iga pudel veini õhtuga või peale.

Otsustasin lihtsalt ühel päeval, et palun arstidelt abi. Ma olin valmis juba laskma end Wismarisse sisse kirjutada, kui kuulsin alkoholivastasest ravimist Esperal. See pani mind rohkem uurima, lugema ja hoopis perearsti poole pöörduma.

Vahemärkus: alkoholismi teke pärast maovähendusoperatsiooni on väga kerge tulema. Meil on oma grupp, kus me, maotud alkohoolikud (tunnistame või ei, seda me oleme), teineteisele toeks oleme ja kaasa elame. Ütlemegi ausalt halvasti kui keegi libastub, samas oleme olemas. Aga see selleks.

“Ilma Anonüümsete Alkohoolikute sõpruskonnata mina ei suudaks,” on juba kuuendat aastat kaine näitleja Jan Uuspõld üdini aus.

Sama võib meie väikese AA klubi kohta öelda. Isegi kui libastud, või keegi kukubki auku, siis on hea toetada ja olemas olla teineteise jaoks. Jah, see on kinnine grupp. Ei, me ei võta sinna uusi liikmeid vastu. Tehke oma klubi.

Kuidas kaineks saada?

Läksin suvel perearsti juurde, et ta mulle ravimi (Esperal, millest olin kuulnud) välja kirjutaks. Mu perearst polnud sellest rohust kuulnudki, guugeldas, uuris naaberkabinetist psühhiaatrilt ja kirjutas mulle rohu välja.

Mul on kahju, et ma ei teinud rohu võtmise ajal märkmeid, küll aga saan ma lugeda oma mõtteid ja selgitusi perearstile digiloost.

24.07.2017: On proovinud alkoholi vähendada rohke jää lisamisega veinile. Vahepeal ei joonud kaks nädalat tilkagi, oli sel ajal närviline, halvas tujus, masendunud, pidevalt mõtles erinevatel teemadel. Alkoholi juues on rahulikum ja rõõmsam, ei mõtle liigselt.

Ma mäletan seda selgelt. Mulle tundus, et kui ma joon, siis ma mõtlen vähem, muretsen vähem. Elu on lill. Kui ma nädala kaine olin, siis ma mõtlesin korraga kahekümneviiest asjast ja see ajas segadusse.

Konsulteeritud psühhiaatriga, võib alustada raviga, aga soovitav suunata „Tervem ja kainem Eesti“ programmi raames PERH psühhiaatria kliinikusse edasiseks raviks. Aeg pandud 1.08.17. Kirjutatud välja retsept Esperalile, kokkulepe patsiendiga, et alustab disfulirami võtmist 25.07.17 500mgx1 hommikuti.

18.09.2017: ravim on võtnud alkoholi isu täiesti ära, ei mõtlegi isegi alkoholi peale. 57. kaine päev.

31.08.2017 Ei mõtle alkoholi peale kui keegi tuleb külla ja poes käies ei teki soovi osta alkoholi.

05.10.2017: käis 03.10.17 psühhiaatri vastuvõtul. Esperaliga ravi pool aastat järest teha. Vajadusel uus konsultatsioon psühhiaatri juures. Kõrvaltoimeid ei esine. Alkoholi suhtes täiesti ükskõikne. Mõnel päeval on unustanud ravimit võtta.

02.11.2017: võtnud esperal 500mgx1 juuli lõpust, tänaseks 102 päeva võetud. Kokku soovitav 6 kuud võtta.

21.12.2017: läheb hästi. 151 päeva on võetud esperali. Jaanuarist jätkub erakindlustus.

Saate aru jah, pooleteisenädalaga kadus igasugune veiniisu ära seda rohtu võttes. Ma mäletan seda algust. Ma kartsin, et kui ma ei joo, siis mu sõbrad kaovad ära. Et keegi ei tule külla, kutsu välja, sest ma ei joo. Täiesti asjatu. Ikka tuldi külla, ikka käisin väljas, lihtsalt ei joonud. Tõsi, ma ei käinud väljas nendega, kellega ma enne vaid joomiseks kokku sain. Naljakas, nii mõnigi neist eemaldas mind oma FB sõbralistist, kuna ma ütlesin, et ma ei joo…

Ma mäletan, et see rohi reaalselt pühkis alkoholi isu ära. Samas, ükskord jäi kolm päeva vahele ja mu mõttesse tuli alkohol. Mis oli täiega veider tunne. Ma ei olnud kuid veinile mõelnud ja siis tabasin ühel hetkel, misasja, miks ma mõtlen, mis maitse on veinil. Sain aru, et aju pole ravimit saanud ja hakkab kohe tootma. Järelikult olen liiga vähe aega võtnud.

Reedel on mul uus psühhiaatri aeg. Täna sai purk otsa. Uut ei ava. Olen kuni Taini kaine, Tais jätan endale võimaluse haarata mojitoämber, aga see pole kohustuslik. Ma ei tunne täna selle järele vajadust. Ma mäletan, kuidas ma veel kolm kuud tagasi mõtlesin, ooo, Tai, ooo, mojito ämber… Täna on jumala suva.

Täna, olles kuus kuud kaine olnud, tunnistan ma, et ma ei mõtle alkoholist, mind ei sega kui teised joovad, aga ma ise.. Tahaks juua klaasi veini, aga mitte olla mäluaugus. Mitte ärgata hommikul pohmas näoga. Pohmakat kui sellist pole mul kunagi eriti olnud. Aga see peeglist vastu vaatav paistes nägu pole see, millisena ma ärgata tahan.

Nagu Jan Uuspõld (kes on umbes seitse aastat nüüd kaine olnud) ütles: pärissõbrad ei kao, aga need, kes olid su joomaseltskond, kaovad küll. Ja see illusioon kaob jah. Muide, see ongi meelepete, et oled kõigi jaoks tähtis ja et maailm käib ümber sinu. See tunne või tundmus, et kõik see olemine käib mingi ülla ja suure eesmärgi nimel. Et see kõik, mida sa teed, on kuidagi tähenduslik ja jube oluline. Pärast selgub, et see oligi lihtsalt joomine ja ei midagi enamat. Vähe sellest, kainena mõistad, et sa ei peagi selles kõiges ilmtingimata osalema ja sa ei jää ka millestki väga olulisest ilma.

Ma ei saaks olla rohkem uhke enda üle. Ma tahan, et Hedon mäletaks kainet ema, mitte alati tipsutanut või jauravat, nagu mina mäletan oma isa. Oli aeg, kui ma reaalselt arvasin, et ma ei saa kunagi kaineks. Et ma ei saa sellega hakkama. Õnneks on mul väga toetavad sõbrad ja abikaasa. Ma tean, et saagu seal Tais mis saab, tagasi tulles, kohe kui võtan rohkem kui kahel järjestikusel õhtul veini, avan ma uue tabletipurgi ja teen uue kuus kuud kuuri. Võibolla aasta, võibolla kaks. Ma ei tea kui kaua. Sest alkoholism on haigus, millest ei ole võimalik paraneda.