ÕL ARHIIV | Mida tegi Tammsaare oma elu viimasel päeval? (48)

Tammsaasaare pole kunagi kulakuid kiitnud. Ta oli pigem selline "roosa" kui mitte öelda, et "punane" nähtus. Tammsaare ei ole oma suurteoses Tõde ja õigus, kordagi maininud rahvuslikust ärkamisest 19. saj. lõpus, ei laulupidudest, Eesti Kirjameeste seltsis, ei Eesti riigist, ei selle sündimisest ega vabadussõjast. Küll aga kirjeldab ta väga segaselt ja seosetult 1905. aasta sündmusi III osas (üle poole raamatu) ja teise osa lõpp jumala eitamisest on samuti üks segasemaid tekste nagu ka kirjeldused Mauruse koolist. Tões ja õiguses ei talunud ta neid, kellel läks Andrest ( ka Indekust) veidigi paremini. Tõde ja õigust läbib tegelikult üks Indreku ja ka Andrese kibestumiste ja ebaõnnestumiste jada. Vene ajal oli Tammsaare pea ainus Eesti aja kirjanik keda lubati lugeda ja analüüsida. Ja nii seda ka tehti lõpmatuseni, sellest ka tema kultus.
Pean Bernhard Kangrot ja August Mälku märksa paremateks kirjanikeks. Kahjuks enamik ei ole isegi neid lugenud. Samas ega seda Tõde ja õigustki ei ole enamus lugenud. Tavaliselt piirdutaksegi kooliprogrammis I osaga, kui sedagi. Mõni sirvib ka teist osa, paraku kirjeldus Mauruse koolist on võrdlemisi segane, mida häirib Tammsaare halvustav suhtumine Mauruse kooli asutajatesse ja rahastajatesse. Kolmanda osa lugemiseks on vaja juba väga tõsist eneseületamis. Neljas osa on päris huvitav, kuid ka siin on see "punane joon" äärmiselt häiriv. V osa on jätkuvalt "maaproletariaadi" keskne ja üks lõputu kibestumine, mis lõppeb kunstlikult kombineeritud fantaasialennuga!

ega "Tõde ja õigus" II ja III nüüd nii rasked ja segased tekstid ka pole

vast poleks. Mees oleks 1941 ehk veel ümberasujana Saksamaale pääsenud. Nõukogude Eestis oleks mes tõenäoliselt oleks rahast ilma jäetud. Ei mäleta peast paljukest mehel "tööstaaži" oli, küllap oleks nagu Metsanurk hiljem kusagil öövalvuriks või kojameheks olnud.

Ära arva, et siin kommenteerides tööstaa jookseb ja kirjanikel seda ei olegi!