MARILYN JURMANI BLOGI | Viin nüüd täide oma põhikooliaegse unistuse (10)

Ehk siis, kui ma seitsmendas klassis otsustasin, et minust saab kuulus Hollywoodi näitlejanna, siis ei jätnud ma asja niisama. Leidsin inimese, kes lubas mul oma tööarvutist minna internetti. (Tuletan meelde, et aasta siis oli 1998 ja Ameerikasse reisimiseks oli vaja viisat ja kõvasti rohkem raha, kui me seda tänapäeva kontekstis ette kujutame. Arvestades, et juba lihtsalt interneti kasutamine maksis kõvasti raha.) Otsisin välja erinevaid koole, kus saaks minna vahetusõpilaseks näitlemist õppima. Oma seitsmenda klassi tasemel inglise keelega täitsin ma ära mõned kandideerimiseks vajalikud ankeedid ja mõtlesin, et vaevalt, et midagi üldse edasi saab.

Aga sai. Ühel päeval oli järsku FedExi auto meie maja ees, kuller meie ukse taga, ja küsiti mind. Keegi ei saanud aru, mis värk toimub. Läksin uksele, andsin allkirja ja sain paki. Pakis olid kooli sisseastumise dokumendid. Tere, bläbläblä, meil on hea meel, et tahate meie juurde vahetusõpilaseks tulla, bläbläblä (ma ise ka imestan, aga ma saingi aru, mis seal kirjas oli, aitäh õpetaja Veesaar), see kõik läheb teile maksma niipalju, bläbläblä. No ja siis hakkas tulema. Hulluks oleks läinud, kust me selle raha peaksime võtma. Kas sa oled kuulnud imelisest koolist nimega lavakas? Eestis saab ka näitlejaks õppida. Miks siis kohe Hollywoodi? Oh sa rumaluke, selline loll unistus.

Vau! Ega ma siis ei saanudki aru, aga hiljem olen mõelnud, et tegelikult, kui su lapsel on unistus, kas on ikka kõige parem kohe rahast hakata rääkima. Jah, raha on tähtis, aga tegelikult on ju võimalusi, kus saab näidata lapsele tee ette, et kui sa tõesti seda tahad, siis oleksid järgmised sammud need ja need, mida sina ise, lapsena, peaksid tegema, et oma unistusele lähemale jõuda.

Nojah, olgem ausad, päris pimedusse mind ei jäetud. Näiteringi ma jõudsin ja isegi teatrikool sai lõpetatud, filmides olen saanud näidelda ja suures plaanis võin ennast ju näitlejaks ka nimetada, aga välismaal õppimise kogemus oli mul ikka veel saamata. Ja olen juba kord selline inimene, et kui midagi olen pähe võtnud, siis ega ma enne päris rahu ei saa, kui olen järele proovinud. Paraku saades sisse Viljandi kultuuriakadeemiasse näitleja erialale, öeldi meile kohe alguses, et akadeemilist puhkust teie ei saa ja ka vahetusõpilaseks minemise võimalused puuduvad, kuna näitlejate kursus on ühine kursus, kus kõik alustavad ja lõpetavad ühel ajal. Kes sellega nõus ei ole, see lihtsalt ei lõpetagi.

Okei, mis seal ikka. Ajuloputatud teatrimaailma imelisusest hakkasin isegi uskuma, et ma midagi rohkemat kui Eesti teatris miinimumpalgaga tööl olla ei tahagi. Õnneks aga tuleb vanusega nii kogemusi, uusi mõtteid ja ennäe, vahel tulevad vanadki tagasi.

Ehk siis tagasi algusesse. Miks me perega Hispaaniasse kolisime? Üks põhjus, miks ma üldse tahtsin minna uuesti ülikooli, oli see, et ma tahtsin minna Erasmusega vahetusõpilaseks. Seega juba esimesest kursusest alates olen ma selleks valmistunud ja seda ka Jannole alati öelnud. Kuna aga vahepeal sündis Rumi, siis ma ei olnud kindel, kas see kõik saab ikka võimalik olema.

Kui aga sügisel kuulutati lisakonkurss Erasmusega õppima minemiseks, tundsin, et jah, see on võimalik ja seadsin kindlameelselt sammud infotundi, et viia kolmekümne kahe aastaselt täide unistus, millest mõtlesin seitsmendas klassis. Millest teie unistate?