Kommentaar
24. jaanuar 2018, 17:54

Vitali Belobrovtsev | Miks läheb president Narva? (10)

Möödunud aasta lõpus tuli president Kersti Kaljulaid välja huvitava lubadusega sõita oma kantseleiga kuuks ajaks Narva. Peaks ju olema sündmus missugune – president koos kantseleiga, nagu omal ajal maavalitseja voor, sõidab Tallinnast välja, veereb mööda Narva maanteed ja korteež saabubki piirilinna.

Vormilt lausa suurepärane presidendi institutsiooni turundav käik. Aga sisult? On palju küsimusi, kui mitte küsitavusi – mis eesmärgiga tuleb paar bussi- ja limusiinitäit ametnikke ja julgestajaid Narva? Äkki üüriks selle puhul rongi ja nimetaks Idamaa ekspressiks?

Kalamaja vaimu saabumine

Kuna vastuseid kantseleilt ei paista, võib oletada, et meie partnerid Euroopa Liidust ja NATOst pole rahul meie sisejulgeolekuga ja president otsustas neile isiklikult demonstreerida, et Eesti (eestlaste) võim on ka selles kantsis teostatav. Võib-olla otsustas proua Kaljulaid omal nahal proovida, kuidas elavad venelased ühes Eesti omapärases linnas?

Varasemates usutlustes rääkis president, et armastab Narva linna, et Raimond Kaljulaiu isa on üles kasvanud Narvas. Presidendile meeldib, et linnas on sündinud kodanikuühiskond, et Kalamaja vaim on jõudnud Narvani. Kuid siit peale algab presidendi soov, mis näib talle tegelikkusena. Ma ei tea, kes pajatas talle sellist muinasjuttu, aga te võite narvalaste käest küsida, mis on Kalamaja vaim ja nad kehitavad teile vastuseks õlgu.

Sellised soovunelmad on arusaadavad. Esiteks kannavad ametnikud ette, et Narvas ehitatakse Vaba Lava – Kalamaja vaim (ja hipsterid!) tulevad Narva. Selle vaimu tulek on veidi tõenäolisem kui Euroopa Liidu viie rikkama riigi hulka jõudmine, kuid võtab ropult aega. Et saada tegelik pilt selle kandi elust, ei piisa seal ekskursioonil või medaleid jagamas käimisest, vaid sealsete inimestega tuleb koos elada. Mis on esialgu võimatu, sest kui ETV ajakirjanik Dmitri Pastuhhov küsis kiiduväärt intervjuus presidendiga, kas tema tutvusringkonnas on inimesi, kelle emakeel on vene keel, siis vastus oli puiklev, kuid võis aru saada, et ei ole.

Kui Kaljulaid tõesti tahab narvalastele oma toetust näidata, siis soovitaksin tal ajada mitteametlikku juttu näiteks kirjatsura Roman Vikuloviga või produtsent Grigori Malõshkiniga, mitte ainult angažeeritud või parteiliste ajakirjanikega, ametnikega. Hea, et president ei pelga Ilvese kombel vene keelt, rohkemgi veel – tema suust kõlas vene keel riigitelevisioonis ja ma imestan, miks Helmed ei kasutanud seda suurepärast seika enda promomiseks.

Alles siis võib mõelda, kuidas saaks eesti kogukond, eesti ühiskond Narvas esindatud ja mitte vastupidi – oleme saabunud, tähelepanu on osutatud, olge õnnelikud. Sellist projektipõhist saabumist ja kiireloomulist lahkumist on narvalased näinud küll ja veel.

Ja kuna viimasel ajal on president esinenud televisioonieksperdina, siis tavaliste inimeste käest saab ta Narvas teada – kui on viitsimist kuulata – , et paljud linna ja ümbruskonna elanikud ei vaatagi seda „vaenulikku” PBKd. Ja põhjus on ülimalt lihtne – PBK ei kanna Venemaa kanaleid üle kogu ulatuses, vaid osaliselt, ja sellegi eest tuleb maksta operaatorfirmale.

Narvast Peipsi rannani näeb-kuuleb täitsa tasuta ja täies mahus kümmet Venemaa kanalit. Varsti ehitatakse Kingissepas kõrgem mast ja Narva televaatajate valikusse lisandub veel kümme Venemaa kanalit. Samuti tasuta.

Näitamine või näitlemine?

Loodame, et kuu aja jooksul leiab president Narvas neid, kes toovad mitte-eestlaste probleemid talle lähemale. Sest pole eriti suurt vahet, kas nad elavad Narvas või Sillamäel, Kohtla-Järvel või Jõhvis.

Kui Kaljulaid soovib siiralt olla president kõigile Eestis elavatele inimestele, siis on loota, et Narva kuu tuleb talle kasuks. Mida see omaalgatuslik lähetus annab narvalastele või isegi regiooni elanikele, jääb aga esialgu ähmaseks. Et võim tuli kohale, see tähendab – demonstreeris lugupidamist – , see number ei lähe läbi. Neid demonstratsioone on narvalased juba näinud ja aru saanud, et see on kas näitamine või näitlemine. 

Võimult oodatakse tegelikke samme, riik peab tegudega näitama, et need inimesed on täisverelised ühiskonna liikmed, et nad ei ole poliitikutele pelgalt objekt, kelle kohta on paslik hüüda: mida me nende venelastega tegema peame? Neis tuleb näha ühiskonna subjekti.

Aga selleni jõudmiseks peaks president, kui kasutada Vilja Kiisleri väljendit, välja astuma „konservatiivsuse valgemast viirust“. Sest konservatiivne ideoloogia on just see, millest president rääkis ühes aastalõpu intervjuus: Narva võimu otsused peavad olema läbipaistvad ja selged, et investorid läheksid linna. Nii lihtne see ongi.

Aga mõelda sellest, et meie poliitikud kütavad kirgi – riik on sõjaohus, vaenlane juba tegutseb meie territooriumil telekanalite näol, Eestist võib saada sõjatanner – see ei mahu konservatiivi pähe. Olgu Narva võimu otsused kas või kristallselged, sellise riigiretoorika ja vastava poliitikaga ei lähe sinna ükski normaalne investor.

Martin Luther Kingi kuulus kõne kandis pealkirja „I have a dream” (“Mul on unistus”). Rääkides unistusest näha USA mustanahalisi vabadena, teadis King, et kõigepealt peab aru saama, milleks, ja alles siis – kuidas. Selle Narva visiidi puhul võib öelda, et „kuidas“ on otsustatud, vorm on leitud. Aga milleks?