Oled armas inimene, tugevat tervist Sulle! Oleme töökaaslastega kohtunud Sinuga Kihnus ja paar tunnikest koos veetnud, millest on jäänud väga ilusad mälestused Tänud Sulle!
Palju, palju jõudu ja tervist ja seda huumorimeelt, mis Sind kogu aeg on saatnud, veel paljudeks aastateks! Miks mitte ka sajandat juubelit pidada... Ja kui suvel vähegi võimalus on ,tulen Kihnu. Tahaksin Sind ka isiklikult tänada kõige selle ilusa eest, mis Sa oled oma lauludega pakkunud!
Kallis nimekaim! Oled armas inimene! Mõnusa jutuga ja mõnusa olemisega! Sa ei virise, ei hädalda,ei kadetse, ei õelutse.... Püüad leida ainult head! Ja nii ongi! Su laulud ON ja JÄÄVAD igavesti kestma ja helisema. Need laulud lähevad inimese hinge ja panevad kaasa laulma. Lihtsad ja armsad! Aitäh Sulle! Sünnipäevaks TERVIST, JÕUDU, RÕÕMU, ÕNNE, NAERU, KALLISTUSI!
Ikka õnne. Mind panem imestama,et kui inimene oli 30,40,50 ei teadnud teda keegi ja siis 80-90 on järsku nii kõva tegija - super.See juba 3 või 4 noorus just see hoiabki vaimu virge ja selja sirge Äge memm astu julgelt edasi kuni jõuad sajani.
Just sellised haiged näitavad,et körvade vahe on tuhi,kahju kohe sellistest.Virvel on öigus,meie inimesed vaid virisevad ja hirmsalt öiendavad,nagu enam ei mäletaks,kui raske oli,kui nöuka ajal poed olid tyhjad
Nõukaajal (loe: sõprusliidust inimühiskonnas) olid poed toidust täis, nüüd aga ei leiagi enam päristoitu, kõik on keemia. Annaks kõik mis mul on, et kasvõi päevaks saada tagasi inimühiskonda.
Kurb on vaadata kui nauditakse allakäigukombeid ja kühveldatakse prahilaadset toitu näost sisse ning muututakse monstruminimesteks kes ei oska isegi lipsusõlme jmt korralikult teha - täielik taandareng.
mäletan hästi Moskva sööklaid aastast 1980+. Viinerid olid lausa hallid ja maitset ei olnudki. Töö tõttu olin sunnitud seal palju käima. Eestis oli sutsu parem, aga viinerit said ainult siis süüa, kui sul oli tuttav müüja või mõni vorsti valmistaja miskis kolhoosi vabrikus. Liha oli neis vorstides tõesti rohkem, kui maitse järele saab otsustada, aga mina neile vorstidele linnainimesena eriti ligi ei pääsenud.
Olen vanaprouast 30 aastat noorem, kuid kroonilised valud ja sellest tulenev depressioon. Ometi on ka mul keegi, kelle pärast end hommikul voodist välja ajada -- koerake Miku. Lemmikloom on parim ravim.
See pole edevus, vaid kõikevõitev elurõõm ja huumorisoon. See rõõm ja huumor on inimesi tema juurde juhatanud, ta ise pole kuhugi püünele või ajakirja esikaanele trüginud. Imeline naine!
et inimene peab ka iseendaga rahul olema. Sellisena nagu ta on. Sageli me tahame liiga palju ja õigustamatute soovide mitte täitumine toob püsiva stressi. Kui hindad oma võimalusi ja võimed realistlikult, siis oledki õnnelik.
KOMMENTAARID (34)