Sünnitasin stagnaajal. Mäletan, et sanitar oli tähtsam kui peaarst, sõimas, mis te s...te siin koguaeg jne. Aga arstid ei julenud midagi öelda, sest äkki läheb minema ja siis pole kedagi koristamas.
Sünnitasin ka stagnaajal 2 tütart, aga norm olukord oli. Muidugi selliseid mugavusi nagu erapalat jt polnud, aga minuga küll keegi ei kärkinud. Tõsi: pead ei silitatud, asjalik-ametlik suhtumine oli (Kohtla-Järve).
... kuskohal nii hirmsad haiglad olid,?Mina olen ENSV ajal kaks poega sünnitanud,aga ei ole ühtegi põrandat pidanud pesema,ega muud hullu tegema.Esimene kord olin Saaremaal,teine kord Virumaal. Mehi ei lastud muidugi haiglasse,ja oligi hea. Mina ei oleks ei siis ega praegu oma meest küll sinna soovinud.Võib olla arvab siiamaani,et kured toovad lapsi.Niisugused need mehed,õrnakesed,on ju. Nõukogude aeg oli ilus aeg, võrreldes praegusega.Turvaline ,rahulik ja lõbus.
ei mäleta midagi ja samas uneled okupatsioonist edasi. mina võin kinnitada, et selline olukord oli täiesti olemas, sanitar astus palatisse, krimpsutas nina ja lahkus, jättes veeämbri harjaga palatisse. ei tea miks küll? et sünnitanud naised kasima hakkaks. Tallinn.
Sõle sünnitusmajas oli olukord, kus mul olid terve öö valud olnud ja hommikul viidi sünnitustuppa. Enne minekut viskas pesumutt mulle puhta voodipesu ja ütles, et enne minekut voodipesu ka vahetaks, temal ei ole aega tegeleda ja uus inimene on kohe tulemas.
Sünnitajad pandi (Narvas) palatit pesema 2000 esimesel kümnedil), aga ei maksa fookust muuta. Probleem pole selles, et keegi kiidab lastehaiglat, vaid see, et toob enda lapse teriseandmed enda kuulsuse ohviks ... Minu silmis ei ole see hea inimene (ema), kes enda lapse (haigusloo) arvelt profiiti lõikab. Õnnetuseks ei saa see ema sellest aru ning ajakirjandus kuritarvitab seda, kuna tegu on "kunagi" tuntud isikuga, kelle arvelt ajakirjandus klikke teenib.
Kui minu naisel sündis teine poeg,kärgiti temaga sünnitusmajas,et miks ta neid kogu aeg häirimas käib - sünnitamiseks veel aega küll. Kui poole tunni pärast hakkas poiss palatis sündima ,siis tulevane emme pidi ise piki koridori kõndima,sest lapse pea oli juba väljas. Mitte keegi ei abistanud teda,ei koridoris ega siis, kui ta pidi sünnituslauale ronima. Keegi teeninduspersonalist sellest hiljem enam juttu ei teinud,sest see polnud midagi erakorralist. Üks nendest õdedest oli veel koguni eriti kuulus ja tunnustatud,lausa ordenikavaler. Kui esimene poiss sündis,nõuti rasedatelt,et need peseksid ise sünnitushaigla palatite põrandaid. Kui sellest kuulsin,läksin haigla peaarsti juurde ja ütlesin,et minu naine põrandaid ei pese. Kui kedagi teeninduspersonalist võtta ei ole,tuleb peaarstil ise hari,lapp ja ämber kätte võtta ja tööle asuda. Need olid 80ndad. Mehi ligi ei lastud,naised olid haiglas hirmul. Kas nüüd tuleks Eesti rahvale hakata kõiki elu peensusi lahti rääkima,et kuulsaks saada? Või leida halastust ja kaastunnet?
esimest korda sünnitanud 80.ndal18. jaanuar 2018, 22:07
Rase naine on haavatav,eriti kui lähed esimest korda sünnitama ja praktiliselt info puudub.Oli vaid 2 raamatut - Dr.Spocki oma ja "Avameelselt abielust". Kust see teadmine pidi tulema? Ämmaemandada ja õed kärkisid tihti. Kui laps sündis,viidi see kohe ära,enne veel öeldes:"Vaadake nüüd,et on tütar. Muidu tulete hiljem veel poissi nõudma!". Paljud asjad tehti nende poolt nagu konveieril,peaaegu vastu tahtmist. Pole mõtet ilustada asju. Ja pole mõtet ka üldistada kui mõnus oli elu ENSV ajal, raamatupidajal oma 110 rublase kuupalga ja koristajal 70 rublase kuupalga peal. Elasid hästi vaid need,kes saherdasid, kellel oli sõpru ja tuttavaid,sõprade sõpru ja tuttavate tuttavaid., sõprade tuttavate tuttavaid ja tuttavate tuttavate sõpru jne. Kõigile selline käitumine ei sobinud,sest lunimine ja pugemine lihtsalt ei sobinud.Kui tuli Eesti aeg,siis paljud neist elasid üle väga keerulised ja närvesöövad ajad,sest tuli hakata ise maailmas orienteeruma. Meelast jutust enam ei piisanud.Vorsti, singi, tossude ja šampooni sõprus oli läbi.
Tartu sünnitusmajast küll ainult head mälestused. Kaks korda olin seal: 1976 ja 1982. Väga meeldivad õed ja arstid. Sanitar küll üks kord suvel ülbas ja nentis, et ema oleks võinud enne haiglasse tulekut jalad ära pesta, aga no kus sa siis pesed, kui peenravahelt tuled ja vaevu lauale jõuad.
Mina ei roni lehte. Ja igal inimesel,kes vähegi on siin ilmas elanud ,on analoogseid erinevaid seikasid. Lihtsalt selline enda pidev meeldetuletamine hakkab enamusele vastu. Evelin oleks võinud fotole oma tütre panna. Või vähemalt ta enda kõrvale võtta. Aga see pole ju tähtis. Tähtis on tema ise isiklikult. Ja kui keegi ütleb,et mis sa siis loed,siis see on pesueht demagoogia.
aitab, jah, sa eputaja -upitaja18. jaanuar 2018, 19:20
Miks sina ei saa aru, et lugemine ja kommenteerimine ei ole kohustuslik tegevus (ok, kui sa palgaline oled, saan ka sinust aru, raske on küll, kuigi ma arvan, et tööandja teda on nimekirjast juba kustutanud ja sa pingutad üle).
iga sellise jura eest midagi makstakse, siis why not. Eriti pr E taset arvestades. Ajakirjandusele jutu rääkimine on kindlasti lihtsam töö, kui restorani pidamine.
kui koolis igaüks võib "enneaegseks" nimetada, kui see jääb intenetis last igavesti saatma - võibolla tema ei soovi!!! Aitab sellest kaastunde lunimisest teiste hädade arvelt - arvestaks ka teiste inimestega, sh lähedastega!
olen täitsa õigeaegne, olen artikli läbi lugenud, olen lihtsalt nördinud, kuidas ema oma lihase lapse terviseandmed enda edevuse heaks ohverdab. Laps ei ole ema omand! Kui ema üritas kõigepealt üritas eksabikaasa haiguse pealt kuulsust koguda, siis sai ta kiire vastulöögi. Nüüd toimub sama lapse haiguslooga - väga küüniline!!! Selles mõtte olen ehk tõesti lihtsake, et kaitsel last, kes ei ole võimeline ennast samaväärselt kaitsma.
Milleks see teema nüüd lagedale tiriti? Milleks see mäluvärskendus hea oli? Kas ei saa kohe muidu elada kui peab pidevalt midagi kirjutama? Tüütab ära see "esileedi" oma memuaaridega.
noh on küll imelikud inimsed18. jaanuar 2018, 18:34
Milleks seda oli vaja lugeda, kas ilma ei saanud hakkama? Nüüd on närvid katki ja unetus garanteeritud, kes teab, temapärast saavad veel kodused kah sõimata.
Selle tõsise ja inimliku looga sai pr. Ilves mulle kuidagi omasemaks, peenes ajakirjanduskeeles öelduna omandas inimliku mõõtme. Muidu ikka üritas kõiges üle oma varju hüpata
KOMMENTAARID (64)