Taska lubab teha Bornhöhe „Tasujast“ lustliku muusikafilmi (17)
Kes aga hakkaks kahe aasta pärast ekraanile plaanitavas „Tasujas“ mängima legendaarset peategelast Jaanust? „See pole veel kindel,“ kinnitab Kristian Taska. „Kuidas ma saakski nimetada peategelase kehastajat, kui Martin Algus hakkab filmi stsenaariumi alles veebruaris kirjutama? Enne tuleb ikka lugu paika saada ning alles siis tekivad režissööril täpsed mõtted, keda ta ühes või teises rollis näeb.“
Kui Taska käest küsida, kas selle 1343. aasta Jüriöö ülestõusu sündmusi käsitleva, 1880. aastal ilmunud romaani ekraniseering võiks sündida rahvusromantilises võtmes, vastab ta, et muusikafilmist rääkides mõtled tahes või tahtmata, kas või alateadvuses, „Viimsele reliikviale“. „Teistpidi vaadates – nii kui me hakkame rääkima oma ajaloost, läheb pilt alati kuidagi halliks ja kannatajalikuks. Võib-olla saaks lauluga kuidagi lusti juurde. Ent ma rõhutan veel kord – kõik see on alles tulevikumuusika, sest filmi lavastaja Jaak Kilmi on samuti veel teiste töödega hõivatud. Nii et järgmine aasta on alles ettevalmistus- ja arendusaeg.“
Samuti on Taska Film OÜ-l plaanis ekraniseerida Indrek Hargla kultusromaanideks tõusnud kaks teost, mille tööpeakirjad on „Apteeker Melchior“ ja „Apteeker Melchior 2“. Nende režissööriks saab Elmo Nüganen. „Oleme Hargla ja Nüganeniga juba korduvalt koos istunud ning lood on vähemalt paberil hooga töös.“ Taska sõnul oleks aga kõiki kolme eelnimetatud filmi ilma riigipoolse toetuseta väga keeruline välja tuua. „Selliseid ajaloolisi filme alla miljoni euro ei tee,“ ütleb ta.
Põhjus, miks Taska näeb Hargla teoste lavastajana just Nüganeni, on inimlik mõõde. „Mulle meeldib Elmo tema professionaalsuse kõrval väga ka inimesena,“ tunnistab ta. „Samuti on ta minu meelest erakordselt hea lavastaja, ja seda just näitlejate osas. Usun, et operaatorid saavad ilusa pildiga ka ise hakkama, aga töö näitlejatega on ehk kõige tähtsam asi, mille lavastaja peaks oma oskustega ekraanile tooma. Arvestades seda, et olen Elmoga teinud filmid „Nimed marmortahvlil“ ja „1944“, peaks olema selge, miks ma tahan temaga koostööd jätkata.“
Kui filmide rahaasjad saab korda, peaks „Tasuja“ ja „Apteeker Melchior“ jõudma ekraanile 2020. aastal, „Apteeker Melchior 2“ aga 2021. aastal.
11. detsembril 1905 kogunesid Tallinnas sotsiaal-demokraatide ja Aleksander Kesküla suunamisel valdade saadikud. Algselt kavandatud Estonia seltsi ruumide asemel koguneti Volta tehases. Õhtusele koosolekule saabusid nii tööliste kui ka valdade saadikud salaja väikestes gruppides, sissepääsu tagas märgusõna. Koosolekut juhatas A. Kesküla ja protokollis Friedebert Tuglas. Koosoleku päevakorras oli olukorra hindamine ning uus võitluskava linnas ja maal sõjaseisukorra tingimustes, kuna arreteerimised olid alanud juba 9. detsembril. Ööl vastu 11. detsembrit vahistati VSDTP Tallinna komitee peaaegu täies koosseisus. Koosoleku lõpetas sõjavägi, kes vahistas 22 inimest, sealhulgas Friedebert Tuglase.
Juba 11. detsembri ööl ja järgmisel päeval asusid Tallinna tööliste võitlussalgad teele mõisate poole ning olid ka mõisate rüüstamiste ja hävitamiste initsiaatoriks. Tallinna tööliste esimene rühmitus suundus Tallinnast Kohilasse, teine Tallinna tööliste rühm liikus mööda Tartu maanteed ja kolmas rühm väljus Tallinnast Tallinna–Narva maanteed[4].
Esimene salk ning nendega liitunud kohalikud rüüstasid Kohila ja Rapla ümbruse mõisu, Hageri kiriku juures sattus rüüstajatele peale Tallinnast saadetud karistussalk, kellega kokkupõrkes hukkus 17 inimest. 14. detsembril koondusid ümbruskonnas liikunud mässajate salgad uuesti Raplasse, kust liiguti edasi kolmes jaos: Läänemaale ning üle Järvakandi ja Kehtna Pärnumaale.
Teise salk liikus mööda Tartu maanteed kagusuunas ja rüüstasid ja põletasid Harjumaal Aruvallas, Uuemõisas, Kuimetsas, Tuhalas.
Kolmas salk rüüstas aktiivselt Harjumaa Jõelähtme, Raasiku ja Peningi vallas.
Harjumaal hävis 70 mõisahoonet: Kohila, Pahkla, Tohisoo, Kostivere, Kehtna, Järlepa, Jägala, Lohu, Seli, Ingliste mõis, Raasiku, Haljava, Vaida, Ravila, Atla, Kaiu, Kuimetsa, Hagudi, Tuhala, Kaiu, Kostivere mõis jt;
Järvamaal hävisid mõisahooned: Türi kihelkonnas Laupa (19.12), Lokuta, Mäeküla, Kolu mõis jt;
Läänemaal hävis 20 mõisahoonet: Valgu (14.12), Velise, Haimre, Vana-Märjamaa, Orgita, Sõtküla, Paeküla, Tolli, Teenuse, Sipa, Sooniste, Vigala, Koluvere, Mõisamaa, Kasti, Sulu, Mõraste, Jädivere, Luiste;
Pärnumaal hävis kokku 13 mõisahoonet Pärnu-Jaagupi ja Vändra kihelkonnas (Käru, Lelle, Vana-Vändra, Uue-Vändra[5] (Rõusas), samuti Massu karjamõis);
Mõisate rüüstamise ajal hukkus Arthur von Baranoff Peningil ning mõnitati ka Pargi mõisnikku Viktor von Kotzebued, kes peksti läbi ning sunniti osalema mõisa lõhkumises ja kandma punast lippu. Vanamõisa parun Otto von Budberg olevat rakendatud hobuse kõrvale vankri ette ning sõidetud Velise kõrtsi, kus talle heinu ette antud.