ETV muutis vandesõnade ja paljaste rindade pärast „Eesti lugude“ sarja dokfilmide eetriaega (18)

„Eesti lood“ on tavapäraselt ETV eetris esmaspäeviti, kell 20:30, ehk täpselt enne „Aktuaalset kaamerat“. Kuid tõsielufilmid „Pets ja Berliin“ ja „Tabamata ime“ ei sobi ERRi sõnul šokeeriva sisu tõttu sellisele eetriajale. Seetõttu tõsteti juba sel nädalal ETV eetris olema pidanud filmid hoopiski ETV2 kavasse ning televaatajani jõuavad need filmid hoopiski märtsikuus.

„Kuna tegemist on „Aktuaalse kaamera“ eelse eetriajaga ehk üsna varajase ajaga, mil ka lapsed võivad veel telerite ees olla, siis pidasime mõistlikumaks need kaks filmi jätta esialgu ETV2 programmi,” selgitab ETV2 peatoimetaja Viola Salu, lisades, et ETV eetrisse jõuavad antud filmid hilisemas vööndis.

Mõlemad dokumentaalfilmid jutustavad loo üsnagi tavapäratutest Eesti inimestest. „Tabamata ime“ peategelaseks on autopesulas töötav Leo, kes unistab lauljakarjäärist. Tema mänedžeriks on noorte seas tuntud isehakanud DJ Heiki Hainsalu. Filmis näeb ka paljast naisekeha, kui ühe EKRE poliitiku tütar peohoos palja ülakehaga tantsib.

„"Tabamata ime“ on hästi komponeeritud intiimne film Tartus tegutsevatest muusikutest, kelle karjäärilendu pärsivad keerulised omavahelised suhted. Filmi autor on saanud tegelaste eludele erakordse juurdepääsu, millest on sündinud tugev, humoorikas ja soe film. Just see erakordne lähedale pääsemine on võimaldanud teha filmi nii tõetruult, et see võiks liialt noortes vaatajates ehk kohati segadust tekitada,” nendib Salu.

„Pets ja Berliin“ peategelaseks on punkar ja bändimees Peeter Männiksoo, kes tuntud ansambli Nyrok City liikmena, filmi režissööriks on Taavi Arus.

„Pets ja Berliin“ on väga tugeva visuaaliga film, mis räägib ühest Eesti punkarist Petsist, kelle kulgemist elus kannustab vabaduseiha. Pets on leidnud endale sobilikuks elukeskkonnaks Berliini, kus ta saab olla just see, kes ta on. Film „Pets ja Berliin“ on ühe Eesti inimese elufilosoofia. Film vajab hilisemat eetriaega seoses filmis sisalduvate vandesõnadega. Hoolimata sellest, on „Pets ja Berliin“ väga hästi tehtud, haarav ja mõtlemapanev film,” selgitab Salu.

Kuid siiski tekib küsimus, kas ETV ei sea selliste muudatustega liialt filmiloomingule piire ja kas kanal selliste muudatustega mingit osa ühiskonnast lihtsalt ei represseeri? Salu sõnul ei ole aga antud muudatus sõnumiks filmitegijatele, et saatesarja “Eesti lood” filmid peavad edaspidi olema üksnes pehmetel ja turvalistel teemadel.

„Antud juhul on küsimus kanali eetriajas, millega peame omalt poolt arvestama, võttes arvesse konkreetse ajavööndi auditooriumi,“ sõnab ta.

“Tabamata ime” režissöör: ERR-ist ei põhjendanud keegi ei midagi!

Antud olukorras on ülimalt pettunud filmi „Tabamata ime“ režissöör Eret Kuusk, kes heidab ERR-ile ette, et temale ja tema tiimile pole keegi põhjendanud, miks ETV keeldub filmi oma eetris näitamast, ega selgitanud, mis põhjusel ja kuna see ETV2 eetrisse jõuab.

„Antud olukorra juures aga teeb mind väga murelikuks tõsiasi, et Eesti Filmi Instituudis „Tabamata imest“ mitmel korral prooviversioone näitamas käies saime igal korral rohelise tule, et film on igati eetrikõlbulik ja hea vaibiga tehtud. Kuid nüüd selgub, et ETV keeldub seda oma ekraanil näitamast. Keegi ei põhjenda midagi. Meile öeldakse vaid, et film lükatakse hilisemasse vööndisse ja kõik. Aga miks ja millal? Vaikus. Ilmselt on esiteks tegemist kahe asutuse omavahelise kommunikatsiooni erroriga ja põhimõtete põrkumisega, kus EFI (Eesti Filmi Instituut – toim.) esindab vabameelset ja uuendusi pooldavat kino nägemust ja ETV oma piirangutega on sellele risti vastu ja lükkab heakskiidu saanud, kuid normist kõrvale kalduva filmi tagasi. Filmitegija on siis see pingpongi pall nende kahe vahel,“ pahandab ta.

Kuusk selgitab, et tema eesmärk antud filmi režissöörina on näidata vaatajatele üht maailma, kuhu tavainimesel pilku heita ei õnnestuks.

„“Tabamata ime“ karakterid on inimesed, kellel on midagi öelda ja vastupidiselt paljudele julgevad nad ajada oma asja. See on imetlusväärne. Kui vaataja ennast „Tabamata imet“ vaadates kuidagi puudutatuna või ebamugavalt tunneb, võin lugeda dokumentalistina oma töö kordaläinuks,“ ütleb naine.

Kuuse sõnul on tema dokumentaalfilm tehtud läbinisti heade kavatsustega ning olenemata sellest, et seal nähtavad inimesed võivad tunduda tavapärase vaataja jaoks šokeerivad, ei ole ühtegi tegelast pole näidatud kehvemana, kui ta tegelikult on.

„Kõik olukorrad filmis on täpselt sellised, millistena leiavad need aset ka päris elus. „Tabamata ime“ on dokumentaalfilm, mis räägib ühest Tartu muusikalisest subkultuurist ja selle toimimisest ja see, et juhtumisi keegi sellest subkultuuri liikmetest viisi ei pea pole kuritegu. Punkt,“ sõnab Kuusk.

Režissöör lisab, et tema suureks sooviks on see, et Eesti kaasaegses kinos näidatakski rohkem sellist dokumentalistikat, mida tavapäraselt ekraanilt ei näeks.

„Soovin, et eesti kaasaegses kinos oleks rohkem ebamugavaid dokumentaalfilme ja uued režissöörid istuks vähem kinni oma mugavustsoonis, mõeldes liiga palju sellele, mida publik neilt ootab. Suured teemad, millest eesti dokumentalistika tegelikult rääkima peaks on enamuses käsitlemata,“ ütleb naine.

„Tabamata ime“ monteerija: meil oli korduvalt vaidlusi hea maitse üle

Monteerija Martin Männik tõdeb, et antud filmi üle oli režissöör Eret Kuusega korduvalt vaidlusi, mitte antud filmi eetilisuse üle, vaid hea maitse ja kunstilise terviku teemadel.„Loomulikult olid režissööril oma kunstilised tõed, milleni ta soovis jõuda, ja

see tähendas nii tundlike tegelaste puhul piiride tunnetamist, mis on õige ja mis mitte. Jätsime filmist välja mitmeid niiöelda ülevõlli-hetki, ent filmi terviklikkuse huvides ei saanud neid ka täielikult kõrvale heita. Saime aru, et peategelase vastandumine kõrvaltegelastega tuleb piisavalt veenvalt välja mängida ning see tähendas konflikti eksponeerimist,“ selgitab ta.

Ekstsentriliste karakterite ja nende tavapäratu käitumise tõttu võeti Männiku sõnul nende tegelaste seisundit monteerimisel arvesse, et neid mitte halvas mõttes ära kasutada.

„Tegime oma tööd kriitilise mõtlemisega ning püüdsime nende väärikust mitte riivata. Seejuures andis teatud kindlust asjaolu, et kõik situatsioonid leidsid aset naturaalselt, ilma režissööri sekkumiseta – inimesed avanesid sellistena, nagu nad on. Usun, et kuigi film võib kohati hea maitse piiril balansseerida, ei ole me oma kangelastele kuidagi moodi liiga teinud,“ kinnitab mees.

Männiku sõnul avanes tänu sellele filmile ka tema jaoks täiesti omaette maailm, millesse ta muidu polekski sattunud.

„Filmi “Tabamata ime” tegelaskujude puhul torkas nende omapärane olek loomulikult juba alguses silma, aga ma võtsin nad kiiresti omaks kui põnevad ja heas mõttes eriskummalised inimesed. Montaažiprotsessis avastasin, et nad muutuvad oma inimlike omadustega mulle järjest sümpaatsemaks ning lõpuks kadus võõrastusemoment täielikult. Meie filmi tegelased ja hetked tekitasid omaette fluidumi, millesse sulandusin ning millesse hakkasin uskuma.“