Lydia Rahula: vanadust ma veel ei karda, aga see aeg võib tulla (16)

„Tegelikult on juubelid 50 ja 100,“ räägib kärtspunase peaga Lydia Rahula 70. sünnipäeva eel. „Sünnipäevad toovad rõõmu ja sära silmadesse. Koolis töötades on iga sünnipäev eriti  kaunis, sest siis tulevad lapsed, kes võtavad ise laulu üles. Sellised hetked võtavad silmad veekalkvele.“ Naise sõnul mõjuvad sünnipäevad talle alati rahustavalt ja toovad rõõmu.

Koorijuhtimine, Tallinna 21. koolis õpetamine, pidev enesearendamine ja -koolitamine – isegi tänapäeva noored ei ole niivõrd tegusad kui meie praeguse aja tuntuim koorijuht Lydia Rahula. Ta on olnud tegus ja sportlik naine kogu elu ning juba noorena oli tal selge siht ja eesmärk. Samas vaimus on naine üles kasvatanud ka oma lapsed, Teve (45) ja Tomi (41) Rahula. Lapselapsi on Lydial neli: Teve lapsed Terke ja Rhe ning Tomi lapsed Agathe Vega ja Rubi.

Rahula elus on mitu rolli – dirigendi, õpetaja, ema, vanaema, abikaasa ja naise roll. Nüüd on paslik korraks peatuda, sündmusterohkele elule tagasi vaadata ning meenutada, mis kõik on 70 aasta jooksul juhtunud.

Kuidas emaks saamine teid muutis?

Olin tütre sünni ajal 24- ja poja sünni ajal 28aastane. Selleks ajaks olid mul koolid käidud, esimesed töökogemused saadud ja ka seltsielu piisavalt nähtud-elatud. Arvan, et olin kooritöö kõrvalt laste hoidmisele-kasvatamisele pühendunud ema. Päriselt kah! Ma ei märganud, et mu elus oleks midagi nii oluliselt muutunud, et vääriks siin äramärkimist. Olin endiselt tegutsemis- ja rännuhimuline. Sõitsime pere ja oma Žiguliga Gruusiasse, Armeeniasse, Krimmi, Moskvasse, Prahasse ja mujalegi. Kõik „Entel-Tenteli“ kassetid said teel ribadeks kuulatud.