Foto: Ergo Kuld/Postimees
Eesti Vabariigi 100. juubel
8. jaanuar 2018, 00:01

SADA SÜNDMUST, MIS MÕJUTASID EESTIT | 47. koht: sõna tegeliku jõuga näitlev luuletaja Juhan Viiding (2)

Ükskõik, mis epiteete Juhan Viidingu kohta kasutada, pole need kunagi lõpuni õiged. Tõenäoliselt oskaks kõige õigema ülevaate endast kirjutada ainult tema ise.

Eesti üheks geniaalsemaks peetava luuletaja sünnist möödub tänavu 70 aastat. Pärast lavakunstikateedri lõpetamist 1972 töötas Juhan Viiding elu lõpuni näitlejana Eesti Draamateatris. Mitmete auhinadega pärjatud ja väga isikupäraseid rolle teinud näitlejalt ilmus kaheksa luuleraamatut, millest neli esimest avaldas ta pseudonüümi Jüri Üdi all (postuumselt on ilmunud „Kogutud luuletused”, 1998).

Eesti inimesed said Juhan Viidingu loomingut nautida mitmes teiseski valdkonnas: ta koostas ja esitas „Lavakavu” (I 1982, II 1984), kirjutas filmistsenaariume („Nipernaadi”, 1983, „Suflöör”, 1993), kirjutas ja tõlkis lavastustele laulutekste („Kolm põrsakest ja hea hunt”, „Buratino”; „Kabaree”) ning laulis ansamblis „Amor Trio”.

Viidingu loomingust on inspiratsiooni saanud teisedki loojad. Tõenäoliselt olnuks olemata legendaarne rokkansambel Ruja, kelle mitu klassikaks saanud lugu on tehtud Juhan Viidingu tekstidele. 2010. aastal ETV2s eetris olnud saatesari „Jüri Üdi klubi“ näitas, et Viidingu sõna kõnetab ka tänapäeva muusikuid.

21. veebruaril 1995 jäädavalt lahkunud luuletaja oli tuntud hapra, väga tundliku ja andeka loojana. Juhan Viidingu tuleku kohta eesti luulesse on öeldud, et see tähendas eesti luulekeele sedavõrd täielikku muutumist, et pärast seda pole ka luuletuse mõiste eesti luules enam sama. Luuletamine polnud Juhan Viidingu jaoks niivõrd enese avamine kui enese varjamine ja maskide vahetamine.

Juhan Viidingu luuleloomingut on väga raske üheselt iseloomustada. Tema tütar, luuletaja Elo Viiding ongi soovitanud lugeda tema luulet mitte kontekstis, vaid kui konteksti ennast. Laias laastus võib Juhan Viidingu luule jaotada kaheks: Jüri Üdi luule ja Juhan Viidingu luule. Samas pole need eraldiseisvad positsioonid, vaid looja eri palged, kusjuures, looja võis olla hoopiski kolmas isik. Viidingu luuletustes oligi traditsiooniline sisu ja vormi vahekord ümber pööratud. Sellega demonstreeris luuletaja kõige suhtelisust ja avardas erilise meisterlikkusega sõna tähendusi.

Allikad:

  • Hasso Krull (koostaja) „Jüri Üdi ja Juhan Viiding : kogutud luuletused“. Tallinn: Tuum, 1998.
  • Elo Viiding „Juhan Viidingu eitamine“. Sirp, 05.09.2008.
  • Kalju Haan, Heino Aassalu ja Vilma Paalma (koostajad) „Eesti teatri biograafiline leksikon“. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus ja Eesti Teatriliit, 2000.
  • XX sajandi kroonika. Eesti ja maailm. III osa, 21.01.1981–31.12.2000 (aluskäsikiri: Mati Graf). Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2007.