Kaido Kama: kui me tarbimist ja majanduskasvu ei piira, siis lõpetame taas korilastena! (220)

Elame kahepaikset elu. Ühelt poolt muretseme looduse ja keskkonna pärast, teiselt poolt soovime kestvat heaolu ja majanduse kasvu.

Tõepoolest, elame iga päev kaksikmoraalis. Igasugused säästlikkuse ja jätkusuutlikkuse sõnad on moeväljendid, mida öeldakse söögi alla ja söögi peale. Samal ajal on majanduskasv selline püha ja puutumatu lehm, mida kahtluse alla panna ei tule üldse mõttessegi. Majanduskasvu ideoloogide jaoks pole tähtis lihtsalt kasv, vaid see, et kasv pidevalt kiireneks. Juba majanduskasvu aeglustumine on nende jaoks õudusunenägu. Ometi, kui natukenegi järele mõelda, siis on ju selge, et majandus saab kasvada ainult looduskeskkonna ja -ressursside arvelt. Kuskilt mujalt ei ole meil võtta midagi, mille arvelt majandust kasvatada. Maa ressursid on piiratud ja nende ressursside arvelt me iga päev elame.

Mis on siis majanduskasvu komponendid. Esiteks see, et maailma rahvastik pidevalt kasvab, möödunud sajandi jooksul neljakordseks, nagu lipsti! See oleks veel aktsepteeritav põhjendus majanduskasvule – et inimesi on rohkem ja selle võrra tarbitakse rohkem ja kulub ka ressurssi rohkem. Päris hulluks läheb asi aga siis, kui majandus peab kasvama ka neis riikides ja piirkondades, kus rahvastik pigem kahaneb. Need on niinimetatud heaoluühiskonnad, mis tarbivad enamiku ressurssidest, Eesti sealhulgas. Ja nende riikide majanduskasv tähendab ainult seda, et tarbime järjest rohkem, meile kujundatakse välja järjest uusi vajadusi, uusi tarbimisharjumusi, ilma milleta me pärast justkui enam elada ei oskagi. See on käitumine, mida ei saa mingil juhul nimetada säästlikuks ega jätkusuutlikuks.

Miks me ikkagi nii käitume? Ühelt poolt saame ju aru, et ressursid on piiratud ja samas saeme oksa, millel istume?

Sest tahame iga päev elada järjest paremini, järjest mugavamini ja järjest suuremas heaolus. Ja neid tahtmisi on üsna keeruline piirata. Väga raske on mingil poliitilisel jõul minna valimistele loosungiga, et kui valite meid, siis hakkate elama vaesemalt ja viletsamalt kui enne. Aga tegelikult on see meie ainus ellujäämisvõimalus. Me ei saa ennast välja vabandada, et me ei tea, mida see kõik tähendab. Rooma Klubi esimene raport “Kasvul on piirid” ilmus aastal 1972, mina olin siis 15aastane. Praegu on 15aastane minu kõige vanem lapselaps. See tähendab, et on läinud juba kaks inimpõlve, kui meile on öeldud väga selgelt, et niimoodi ei saa lõputult, et kasvu tuleb piirama hakata. Aga meie laseme edasi nii, nagu poleks midagi kuulnud ega näinud. Selle kahe inimpõlve jooksul on majandus aina kasvanud ja kasvanud, maa ressursse on pruugitud järjest kiiremini ja järjest halastamatumalt. Alles mullu kirjutasid 15 000 maailma teadlast ühise kirja, et niimoodi enam edasi ei saa. Ja me paneme ikka edasi, nagu midagi poleks juhtunud.

Millal poliitikud enne teadlasi on kuulanud? Neid huvitab, kuidas kord nelja aasta jooksul valijate hääl kätte saada.

Ärme süüdista ainult poliitikuid. Siin on küsimus ikkagi selles, et inimene ei taha niisama ja iseenesest tarbimisharjumusi piirata.

Kes siis peaks seda tegema?

Ma võin välja pakkuda ühe utoopilise idee, ma tean väga hästi, et see on utoopiline, aga pakkuge parem või leidke mõni muu lahendus. Väikest optimismi sisendab see, et on olemas (küll ainuke näide, aga ta on siiski olemas), riikidevaheline kokkulepe süsiniku emissiooni piiramiseks ehk siis fossiilsete kütuste põletamise vähendamiseks. See on ju tegelikult lepe, kus riigid on võtnud vabatahtlikult kohustuse ennast piirata. Lihtsalt selle asjaga tuleb minna veel samm edasi ja hakkama vabatahtlikult piirama majandust. Loosung võiks olla, et meie eesmärk on jätkusuutlik majanduslangus või kestlik kahanemine. Ja see süsteem võiks olla suhteliselt sarnane süsiniku emissiooni piiramise kokkuleppega. Sellega ühinenud riigid võtavad endale kohustuse langetada teatud aastate jooksul oma majandus teatud tasemele minevikus. Näiteks 20 aasta jooksul langetada oma SKP 1970. aasta tasemele. See on ainuke võimalus läheneda nendele probleemidele, mis praegu inimkonna ees seisavad. Seda loosungit pole ühelgi riigil mõtet üksinda seada, sellisel juhul see ei tööta. Miks mitte ei võiks Eesti siin olla teerajaja või eestvõtja. Oleme ennast kiitnud ju kui säilinud looduskeskkonnaga riiki, kui maa- ja metsarahvast ning andnud puutumatust loodusest välja ilusate värvipiltidega kalendreid ja tursimibrošüüre. Miks siis mitte ise selle asjaga alustada. Muidugi eeldab see väga olulist väärtuste ümberhindamist, see eeldab, et loobutakse majanduskasvust kui pühast lehmast. See eeldab selget väljaütlemist ja valmisolekut, et hakkame tõepoolest oma heaolu piirama, mis tähendab seda, et 10 või 20 aasta pärast elame vaesemalt kui praegu.

Kas tõesti usute, et see on võimalik? Palju lihtsam on paigaldada korstnasse keskkonda säästev filter, kui öelda, et iga kolme aasta tagant ei saagi endale uut telekat või nutitelefoni.

Ma hoiatasin, et see on piisavalt utoopiline jutt, mida räägin. Aga ma ei näe ühtegi teist lahendust. Muidu lõpeb see asi ükskord suure pauguga. Kui tahame oma lastele ja lastelastele tagada pehme maandumise, siis on viimane aeg midagi ette võtta.

Mis siis juhtub, kui me ei võta midagi ette? Jäämegi loodust vaid värvilistest kalendritest imetlema?

Inimtsivilisatsioon oma praegusel kujul lakkab lihtsalt olemast. Kui hävitame keskkonna, siis hävitame selle ümbruse, kus oleme suutelised ellu jääma. Siin on veel selline huvitav paradoks, kuidas vastandatakse tehnokraate ja ressursikasutajaid ning looduskaitsjaid. Ma väidan, et keegi ei kaitse loodust ega keskkonda kui sellist, vaid kõik kaitsevad iseennast. Lihtsalt see teine seltskond näeb ja teab seda, et kui me ei kaitse loodust ja keskkonda, siis meile ei jää enam kohta, kus olla. Teeme seda enda jaoks. Ka kõige padurohelisem inimene on ikkagi antropotsentrist, inimkeskse maailmavaatega inimene. Ta ei muretse näiteks, et rõugeviirus on maailmast kadunud, mis oli ju ka ometi osa loodusest.

Kas teile ei tundu, et looduse hävinemisega ollakse juba leppinud? Selle asemel et mõelda, kuidas majanduskasvu piirata, mõeldakse hoopis, kuidas majanduskasvu kaudu jõuda tehnoloogiateni, mis aitavad näiteks universumist leida uusi paiku, kust ressursse ammutada.

Praegusel kujul jätkates ongi üks võimalus see, et hakkame kosmosest siia midagi kohale vedama, et seda siis ahjus põletada. Aga ma ei ole selles osas väga optimistlik. Inimese Kuul käimisest on möödas peaaegu pool sajandit, aga mingeid planeetidevahelisi regulaarseid reise nagu eriti ei toimu. Ma ei näe, et see võimalus oleks kohe-kohe meie probleeme lahendamas.

Aga mis puutub enda kasvu teadlikku piiramisse, siis on maailmas nii häid kui ka halbu näiteid. Hea näitena toon Tiibeti kultuuri. See on selline huvitav koht, kus kombeks pole mitme naise, vaid mitme mehe pidamine. Põhjus on väga lihtne. Nii kõrgel mägedes on ellujäämiseks vajalik ressurss äärmiselt piiratud. See tähendab, et mistahes rahvastiku kasv tähendab automaatselt näljahäda. Ja mitmemehepidamine on olnud väga teadlik rahvastiku kasvu piiramine. Ja seda väga lihtsal põhjusel, et üks mees mitme naisega saab oluliselt rohkem järeltulijaid kui üks naine mitme mehega. Ja selline teadlikult oma kasvu piirav seltskond on suutnud maailmale kinkida sellise maailmakultuuri pärli nagu Tiibeti budism. Seega kasvu piiramine ei tähenda, et urisetakse ja sügatakse tagumise jalaga kõrvatagust, vaid see võib tähendada suurt vaimsust ja inimeseks olemist.

Ja vastupidine näide, kus seltskond enda kasvu ei piiranud, on Vaikses ookeanis asuv Rapanui ehk Lihavõttesaar. Need inimesed paljunesid seal piiratud maalapil niimoodi, et tekkis tõsine puudus kõigest. Saar ei jõudnud enam kõiki ära toita, puhkesid vennatapusõjad. Mulle ei avaldanud seal saarel nii palju muljet kuulsad kivikujud, vaid hoopis kanalad, mille vundamentidest võis järeldada, et need olid tõelised kindlusehitised, paksude müüridega. Sest oma kanu oli vaja kaitsta näljase naabrimehe eest. See on ilmekas näide sellest, kuhu jõutakse välja siis, kui oma kasvu ei piirata. Nii et meil on kõik näited olemas, oleks vaja ainult võtta ja õppida.

Nii et varsti ei näe me põldudel enam mitte hernehirmutisi vaid kuulipildujatorne?

Ka üks võimalik stsenaarium.

Kuidas rahvastiku kasvu piirata? Aafrikas on vist üsna raske selgitada pere planeerimise põhimõtteid ja jätkusuutlikkuse seoseid.

Hiljaaegu kirjutas Mihkel Mutt Postimehes sarnasel teemal. Ta ütles, et selline ühe lapse poliitika nagu oli Hiinas, oligi võimalik vaid Hiinas, me ei saaks seda teostada demokraatlikus ühiskonnas. See ongi kõige raskem küsimus, et kuidas seda piirata. Rooma Klubi tegelased on ka välja öelnud, et globaalprobleemide lahendamine eeldab paratamatult teatud demokraatlike vabaduste piiramist.

Utreeritult öeldes – kõigepealt tuleks lõpp teha demokraatiale, siis on võimalik veel inimkond päästa?

Minule meeldiks väga, kui asi toimuks sarnaselt süsiniku emissiooni piiramise kokkuleppega. See süsteem pole kaugeltki ideaalne ja kõige vähem meeldib mulle selle juures kvoodikaubandus. See kvoodikaubandus on võimaldanud Eesti riigil rehepappi mängida, ja müüa seda õhku paiskamata jäänud “sooja õhku”, mis nõukogude-aegse majanduse kokkuvarisemise järel niiehknii paiskamata jäi. Nii et kui kunagi peaks sündima majanduslanguse lepe, siis paluks ilma kvoodikaubanduseta. Et ma saan osta riigilt, kelle majadus langeb, õiguse oma majandust kasvatada. Süsiniku emissiooni piiramise leppel on üldse palju hädasid, aga see on seni ainuke näide, kus midagi on suudetud koos ära teha. Ja väidetavalt on sellel ka tulemusi, osoonikihi kaitsmisel on saavutatud edu.

Sellised kokkulepped on ikkagi suhtelised haprad, mõnes riigis tuleb demokraatlikul teel võimule tegelane, kes ütleb: “Pekki!” ja viskab leppe prügikasti.

Nagu juhtus äsja lombitaguse riigipeaga, kes Pariisi kliimaleppe pekki saatis. Ma ütlen veel kord, et sellel süsinikuleppel on palju puudusi, aga see on ainuke valgus tunneli lõpus. Järgmine samm edasi on tõepoolest ainult diktatuurid ja demokraatlike vabaduste piiramine.

Võib-olla peabki tõeline häda kätte tulema, enne kui olukorra tõsidusest aru saame?

Seda tõelist häda on maailma ajaloos piisavalt nähtud. Suured tsivilisatsioonid on hukkunud ka varem. Üks väga ilus näide, mida kasutas Hardo Pajula, on Suurbritannia 4.–5. sajandil. Kui Rooma impeerium kokku varises, kui lõppes ära kaupade vedu ühest impeeriumi otsast teise, kukkus tolleaegse Suurbritannia elatustase ja kultuur kolinal kokku. Kuni selleni, et raha kadus käibelt, keraamika ja eluasemed muutusid kordades algelisemaks ja elanike arv kahanes oluliselt. Ei kukutud tasemele, kus oldi enne Rooma impeeriumiga liitumist, vaid veel allapoole.

Meie olukord on selles mõttes erinev, et me ei saa enam rääkida tsivilisatsiooni hukust mingis kindlas geograafilises piirkonnas. Maailm on praegu suur globaalküla, kõik on kõigiga seotud. Tuletame meelde 10 aasta tagust majanduskriisi, kus x pank Ameerikas kukkus kokku ja terve maailma majandus läks sinna, kuhu ta läks. Nii et arvan, et see tõeline häda saab olema ikka väga suur, kui ta ükskord käes on.

Ebamugavusi ja häda põhjustaks ju ka riikidevaheline kokkulepe majanduskasvu piirata.Tuhanded töötud, inflatsioonile ehitatud rahandussüsteem kukub kokku jne.

Maailma rahandussüsteemi absurdsust näitabki muu hulgas see, et keskpankade suurim mure on liiga väike inflatsioon. Pankurid ja rahandustegelased töötavad ööd ja päevad palehigis selle nimel, et raha läheks odavamaks. See on karjuvas vastuolus igasuguse talupojatarkusega. 10 aasta tagusest majanduskriisist meeldis mulle lause, et head kriisi ei tohi lasta raisku minna. Oli ta nüüd hea või halb, aga tänu kriisile saime ühineda euroga, saime inflatsiooni alla. Mitu ettevõttet pidi oma tegevuse üle vaatama, optimeerima, et ellu jääda, ja muutus sellega tugevamaks ja paremaks. Aga laiemas pildis jäi see hea kriis kasutamata. See oleks olnud maailma mastaabis hea võimalus vaadata rahandussüsteemi ja mõelda, et kas nii edasi saab. Tol ajal sellest isegi korraks räägiti, aga tegema hakati ikkagi sama, mida alati oli tehtud – raha juurde trükkima ja laenukoormust kasvatama. Aastaid ja aastaid on keskpangad raha trükkinud ning imede ime, see on lõpuks hakanud tulemusi andma ning majandus kasvab jälle. Aga kahjuks tähendab see, et kasvatame järjekordseid mulle ja mullidega juhtub lõpuks teadagi mis. Nii et tegelikult ei võtnud me sellest kriisist mitte mingisugust õppust. Läheme samas rongis samal kiirusel edasi kuristiku poole.

Eestlane, kes on pidanud pool sajandit seisma silmitsi tühjade lettidega, saab nüüd lõpuks osta, mida hing ihaldab, kui rahakott vähegi kannatab.

Oleks siis eestlane rahul selle praeguse olukorraga! Aga suur hädaldamine ja vingumine käib endiselt. Tuuakse masendavaid arve küll suhtelisest vaesusest ja absoluutsest vaesusest. Fakt on see, et selle 10 000 aasta jooksul, kui inimene on siin maal elanud, pole sellist heaolu, küllust ja jõukust kunagi olnud. Küsimus on ikkagi väärtuste ümberhindamises kõige laiemas mõttes. Kui kasvatame oma noori loosungi all, et materiaalne heaolu on ainus, mille nimel tasub elada, et edasi viie rikkama riigi sekka, siis pole ka imestada, et noored siit põgenevad. Sel juhul ei aita ka kuulumine viie rikkama hulka, tuleb olla maailma kõige rikkam riik, ainult siis on põhjust siin olla. Muidu on kuskil ikka veel rasvasem lobi, mis peibutab.

Majanduskasvu nimel ja loodusressursside arvel teeme ju ka selliseid asju nagu Rail Baltic, kavandatav tselluloositehas, õige varsti üles kerkiv fosforiidi kaevandamine, ilma milleta oleme ju seni väga hästi ära elanud. Teeme seda, et SKP oleks suurem, et sissetulekud oleksid suuremad, et elada veelgi paremini. Keskkonna arvelt. Nii et teeme Eestis täpselt seda sama, mida tehakse mujal maailmas. See on nüüd küll see koht, kus on meie kõigi, eriti poliitikute võimuses, pidurit tõmmata.

Ühes oma artiklis nentisite, et inimesi, kes soovitavad tõmmata pidurit, tembeldatakse ullikesteks, mõnitatakse ja naeruvääristatakse.

Jah. Majanduskasv on nende juttude A ja O. Et meil on majanduse kasvuks vaja neid ja neid asju. Et majanduskasv loob töökohti. Aga milleks meil on vaja uusi töökohti, kui meil on tööjõupuudus? Luua töökohti selleks, et siis rääkida järjest kõvema häälega, et vaja on võõrtööjõudu sisse tuua? Milleks ja kellele me neid töökohti vorbime?

Näiteks Jaapani majandus on olnud 25 aastat ühe koha peal, sellest kirjutas hiljaaegu Tõnis Oja. Pole seal ei inflatsiooni ega majanduskasvu, selline tardunud olek. Aga äkki on jaapanlased meist targemad? Äkki nad on selle välja mõelnud, et kuhu enam ikka kasvada? Saarel on niigi ressursid piiratud, rahvast on ülearugi, elatustase on selline, et kuhu veel. Äkki nad on selle ära taibanud, aga pole sellest kõva häälega rääkinud, et paneme vaikselt piduri peale ja katsume olemasolevat hoida. Küllap nad oskaksid oma majandust kasvatada, kui tahaksid. Aga Hiina ja India kahjuks nii ei mõtle. Milline ressurss sinna kulub, kui sealsed miljardid ütlevad, et tahame ka nüüd iga päev elada nii nagu teie, tahame ka kolinaga peldikut ja puhkuse ajal reisimas käia. Ja proovi sa neile seletada, et meie tohime nii elada, aga teie mitte.

Mida saab teha üksikisik, kui ta tahab meie planeeti päästa?

Üksikisik saab hakata piirama täiesti mõttetut tarbimist. Meile ju sisendatakse iga päev, et sa oled kehv, kui sul seda või teist asja pole. Et naabrimehel on suurem ja punasem, miks sul veel pole. Iga inimene saab hinnata oma väärtused ümber ja loobuda sellest võidujooksust, et kellel on surres rohkem asju.

Soovitate poed kinni panna ja korilaseks hakata?

See, mida mina soovitan, on pehme maandumine. Kujutan juba ette neid vastulauseid stiilis, et tahate tagasi puu otsa, tahate taas viisud jalga panna ja korilasteks hakata jne. Puu otsa ja korilasteks saame siis, kui me midagi ette ei võta. Pärast suurt pauku olemegi korilased või tagasi puu otsas. Tuletame veel kord meelde Suurbritannia kollapsit 5. sajandi alguses. See variant, mille mina välja pakkusin, on leebem variant.

______________________________________________________________

Kaido Kama

• Eesti poliitik ja ühiskonnategelane
• sündinud 18. detsembril 1957 Viljandis
• õppinud Viljandi 1. keskkoolis ja ERKIs arhitektuuri
• 1990 valiti Eesti Kongressi liikmeks
• Ta oli ka Eesti Komitee ja Põhiseaduse Assamblee liige
• 1990–1992 oli ta Eesti vabariigi Ülemnõukogu liige
• 1992–1994 Mart Laari valitsuse justiitsminister
• 1994–1995 Andres Tarandi valitsuse siseminister
• Töötanud peaminister Juhan Partsi, kaitseministeeriumi ja riigikontrolöri nõunikuna ning aktsiaseltsis Remedia ja Karula rahvuspargis
• 1997–2004 oli ta Võru Instituudi direktor
• Pälvinud Riigivapi IV klassi teenetemärgi (1998)
• kuue lapse isa

Allikas: vikipeedia