Skulptuuritudeng poos üles sada titte (58)

Haapsalu Linnagaleriis Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni- ja skulptuuritudengite ühisnäitusel “Kui ma elust peaks ärkama?” on välja pandud Siim Elmersi, Darja Krasnopevtseva, LAURi, Johannes Luige ja Alexandre Valetto loodud tööd. Näitus lähtub tööriistafilosoofia teosest “Vasar ja vaikus”, mille põhjal on kunstnikud uurinud isiklikke psühholoogilisi mustreid füüsilise töö kaudu.

„Need tööd on meie jaoks isiklikud sümbolid ja tähendused, mida ma rohkem avada ei tahagi, et vaatajatele jääks võimalus luua omad seosed ja näha midagi enda jaoks,” selgitab LAURi, kelle jaoks polnud see esimene kord titte puua.

„Kui ma õppisin veel Tartus ja elasin ühiselamus, siis poosin ühiselamu aknale üles esimese beebi,” meenutab õppur. Näitusel eksponeeritud teoseid valmistama hakates vaatasid skulptorid endasse ja mõtlesid, milliseid sümboleid või asju on nende elus varem kordunud. Et LAURi on enda sõnul väikese vimka visanud ja ka kunstikoolis ühe tite üles poonud otsustas ta sellele anda suurema mõõtkava ja neid lausa sada tükki lakke riputada. „Rohkem infot ma ei anna, sest liiga palju ei saa ette öelda. Muidu pole mul varsti enam millestki kunsti teha,” muigab LAURi.

Võika vaatepildi andva teose mõte on muidugi šokeerida. „Samas on see ka ju päris ilus,” kiidab autor. „Sümbolite keeles rääkides tähendaks imik näiteks valget lehte või uut algust. Köis aga surma või lõppu. Ehk see kontrast teebki ta võikaks?”

Skulptuuritudeng leiab ka ise, et kipsist valatud sülelapsi sajakaupa üles puua pole ehk eetiliseim tegu ning usub, et teda mõistetakse selle eest hukkagi. „Aga mitte mingi asja juures pole keskteed, mida kõik armastaksid. Alati on kriitikuid. Mina tahan luua midagi, mis liigutaks inimesi nii nagu see liigutab mind.”

Vormid on valatud LAURi enda lapsepõlvenukkude järgi ning beebide valmistamiseks kulus 250 kilogrammi kipsi. „Praegu võivad nad kokku isegi raskemad olla, sest natuke vett on ehk veel sees,” täpsustab ta.

Noor skulptor ihkab isa ületada

Kuigi poodud tited ehk enim tähelepanu äratavad, siis leiab galeriist ka teisigi huvitavaid teoseid. Näiteks hiigelsuur inimnäoga part, mis kannab pealkirja „Dialoog isaga”. Selle autoriks on skulptuuritudeng Johannes Luik, kes ihkab oma isa, skulptor Jaan Luige tunnustust ning soovib temast isegi paremaks saada, et Luige nimi endale haarata.

„Kui noor inimene läheb sama rada, mida tema lapsevanem, siis tekivad hirmud aga ka ootused,” selgitab pardi autor Johannes. „Kummitab see, et isa tunneks uhkust, kuid samas on siia peidetud ka soov isa ületada ja Luige nimi endale saada!” Praegu tunneb noor skulptor ennast veel inetu pardipojana – sellest ka teose vorm –, aga loodab sirguda uhkeks Luigeks. „Isa arvates oli teos äge. Talle meeldis ka see, et väikese naljana on skulptuuri sees kõlarid, mis mängivad luigehääli. Sellest ka dialoog isaga.”