Eco „Praha kalmistu“ – romaan lugemisgurmaanidele (1)

Algatuseks tuleb endale natukene tuhka pähe raputada. Umberto Eco „Praha kalmistu“ (2010, ek 2017) on maailmakuulsa Itaalia semiootiku esimene ilukirjanduslik tekst, mida olen lugenud. Hinge kriibib teadmine, et lugemata on Eco selline kultusteos nagu „Roosi nimi“ (1980, ek 1997) – nähtud on (aga) samanimeline film (1986), kuid sedagi ehk valedel põhjustel… (peaosas Sean Connery) – ning raamaturiiulil kogub tolmu paari aastatagune „Foucault’ pendel“ (1988, ek 2014). Kuid see ei tähenda, et mul puutuks sootuks kogemus Eco tekstidega.

Olles lugenud mitmeid Eco akadeemilisi tekste, olen olnud enamasti lummuses nende selgusest, täpsusest ning mängulisusest. Rõhutamist vajab just viimane märksõna: ei leidu palju teadjamehi, kes julgevad oma kuiva teaduskeele üllitisi loputada mahlaka sõnavaraga. Kui võtta appi kodumaised akadeemikud, siis sobitub siia Mihhail Lotman.

Sellest tulenevalt oli lugemiskogemus ehmatav, kui Eco „Praha kalmistuga“ algust tegin. Padrik, mida tuli lõhkuda, et asjadest sotti saada, oli tihke. Esimesed rohkem kui sadakond lehekülge, millega tutvustakse meile peategelast, 19. sajandi itaallast Simone Simoninit, tema tausta, tema dokumendivõltsija elukutse välja kujunemist ning salateenistusse värbamist – kõik see nõuab läbi närimiseks tahtejõudu. PS! Ei soovita siin ka katkendlikku lugemist, kuna loetu võib kiirelt ununeda.

Ühelt poolt muudab võsa raskesti läbitavaks hüppeline, ent seejuures väga tihe sisu. Jättes kõrvale Simonini tegelaskuju, on kõik tegelaskujud, ja ka sündmused, välja nopitud värvikast ajaloost, millest tavaliselt ei räägita. Ja tõesõna, see, mis Eco on raamatusse sisse tikkinud, on muljetavaldav ja väga rikkalik. Kuid paljuski jätab see inimese, kes ei ole kursis 19. sajandi Kesk- ja Lõuna-Euroopa igapäeva meeleoludega, üsna frustreerivalt külmaks. Eeldaks sellisel puhul rohkem allmärkusi, et lugeja ennast lugemise lõpus täiesti idioodina ei tunneks. No sorry, ei oma taustteadmisi.

Kuid isegi, kui Vahemere ajalugu ei ole laual ning Vikipeedia toodab jama, on raamatus teisi väärtusi, millele saab keskenduda. Raskepärase sisu taga annab kütust lugemiseks salapära – Simonini ja tema dokumendivõltsimine –, millele annavad lisavürtsi kõrvaltegelased, kes Simonini ellu satuvad ning sellele suuniseid annavad. Oma keerukuse ja samas ka nauditavuse poolest oleks Eco teos võrreldav seriaaliga „Kaardimaja“ (just see, kus ka Kevin Spacey mingi aeg kaasa lõi): keerukad-arusaamatud viited, salapära, vahetuvad kõvaltegelased, kes lavale tulevad, sealt kaovad ning sinna tagasi tulevad, ootamatud keerdkäigud, mis muudavad kogu loo kulgu, rääkimata sellest, kuidas peategelase Simonini isu kogu aeg suuremaks läheb. Aga siingi jääb õhku küsimus, kuidas kogetakse seda kõike, seriaali või romaani, siis, kui oleks olemas taustteadmised…

Lisaks salapärale ei saa mainimata jätta jutustamisstiili, mis on Ecol väga käpas. Mõtetelt meenutab „Praha kalmistu“ midagi sarnast sarjaga seiklusjutte maalt ja merelt. Kauged eksootilised paigad-inimesed, vähemalt põhjamaise eestlase jaoks, on trükimustas üle kallatud muinasjutuliku oreooliga, tekitades aeg-ajalt küsimusi, kas Simonini lugu pole täielik väljamõeldis? Viimane väide oleks aga paratamatult Eco alahindamine.

Kui üldse julgeda millegi kallal nokkida, siis ühtlase kirjutamisstiili osas. Simonini on vaid üks kolmest jutustajast, kellega „Praha kalmistus“ tutvutakse. Teine on abee Dalla Piccola, kes tegutseb Simoniniga samas aegruumis, ja kolmas nimetu kõrvalseisja, kes jumaliku lõppotsustajana on teose kui sellise kokku vorpinud ning leidnud, et on paslik öelda sõna sekka. Kõigi kolme peamiseks erinevuseks on kirjastiil: Simonini tavapärases, abee kaldkirjas ja kõrvalseisja paksus kirjas. Need algelised märgid on põhimõtteliselt ainsaks eristavaks jooneks, kui peaks uurima kirjutajate ainuomaseid iseloomujooni. Kõigi kolme kirjapildis domineerib viisakus, kus subjektiivsusele eelistatakse objektiivsust, ehk isikupära on vähe. Eeldaks, et nii erinevad taustad tähendavad ka erinevat suhtumist, ehk teise sõna peale sülitamist.

Tõeliselt keeruline punkt on see, et kuidas teose sisu avada? See on osalt mitmetahuline ja teisalt üsna üheselt mõistetav. Meil on võltsija, kes on hüpiknukuna salateenistuste tõmmata. Meil on üks suur vandenõu, koondnimega „Praha kalmistu“, mis puudutab juute ning nende hukkamist. PS! Meie peategelane on juudivihkaja. Need on justkui peamised motiivid, millest peaks lähtuma, kuid teisalt öeldes räägib raamat kõigest muust kui Praha kalmistust ja juutide vandenõust. Siin on juttu kõige veidramatest surmadest, episoodidest (vandenõudest), mis 19. sajandil toimusid, ajastu argielust, mis puudutab sotsiaalseid-ühiskondlikke arusaamasid, seda just lihtrahva seisukohalt. Millest siis raamat lõppkokkuvõttes räägib? Vast ühest tegelinskist, kes suutis oluliselt suunata Euroopa 19. sajandi kulgu. Aga ka see pole üdini õige. Vaatame raamatu tagakaant: „Kui peategelane välja arvata, on romaani tegelaskujud eranditult elust võetud. Ent võib ka juhtuda, et kõige tõetruumaks osutub nimelt loo ainus väljamõeldud tegelane, sarnanedes mõne teisega, kes on endist viisi meie keskel.“

Kokkuvõttes on tegu romaaniga, mis on mõeldud lugemisgurmaanidele. Lihtlugeja võib kreepsu saada või veelgi hullem: kaotada huvi lugemise vastu. Et seda illustreerida, toon välja ühe Simonini einestamise kogemuse. Lõik on kahtlemata paremini mõistetav inimestele, kes on köögimaailmaga kursis. Seda sama kontseptsiooni võiks üle kanda lugemisele üldiselt, andes aimdust sellest, millist nõudlikkust raamat lugejalt ootab. See nõudlikkus on arvatavasti üks põhjuseid, miks romaan on valitud Eco parimaks pärast „Roosi nime“. Valiku ju teevad kirjanduskriitikud, mitte lihtrahvas.

„Mälu asuks mul justkui ninas, samas on mul selline tunne, et juba sajandeid pole ma enam sisse hinganud sealse [Café Anglais] menüü lõhna: soufflés           à la reine [tibusuflee trühvlitega pr], filets de sole à la Vénitienne [merikeele fileerullid Veneetsia moodi], escalopes de turbot au gratin [gratineeritud kammeljas], selle de mouton purée bretonne [lamba seljatükk oapüree ja Bretooni kastmega] … Ja entrée’ks [esimene käik] kas poulet à la portugaise [tibu Portugali moodi] või pâté chaud de cailles [soe vutipasteet] või homard à la parisienne [homaar Pariisi moodi] või kõik koos – plat de resistance’iks [põhiroog] aga vaat ei teagi, kas canetons à la rouennaise [pardipoeg Roueni moodi] või ortolans sur canapés [röstitud põldtsiitsitajad] ja entremet’ks [vaheroog] aubergines à l’espagnole [baklažaanid Hispaania moodi], asperges en branches [sparglivarred], cassolettes princesse [kartuli ja suitsupeki pajaroog] … Veini ei oskagi kohe valida, võib-olla Château-Margaux, või Château-Latour või Château-Lafite, oleneb aastakäigust. Ja kõige lõpuks üks bombe glacée [külmutatud jäätisepuding]“ (lk 27–28).

Lõpetuseks, ärge jumala eest seda raamatut oma juudisõbrale kinkige. See võib viimast väga riivata. Väga. Samas, kellele pakub huvi vabamüürlus, siis tasub raamat kätte võtta.