ARVUSTUS | Animafilm „Coco“ võib olla Pixari parim film eales

Kolmemõõtmeliste animatsioonide maastikul valitses päris pikalt olukord, mil Pixar kõikidest ülejäänutest peajagu üle oli. Vahel ikka kärgatas ka teiste stuudiote luuavarrest, end kui nende puhul oli tegemist pisemat sorti kvaliteediloteriiga, siis Pixarile võis alati kindlaks jääda. Kuniks filmini „Autod 2“, muidugi.

Kuigi tollest august suudeti juba järgmise filmiga („Brave“) osaliselt välja ronida, pole ükski nende järgnev tundunud samal tasemel olevat, nagu olid linateosed siis, kui järjest paisati ekraanidele uusi ja huvitavaid lugusid, mitte järjeosi vanadele tuttavatele. Stuudio uusim üllitis „Coco“ on seega tervitatav nähtus, kuna tegemist võib olla lausa Pixari parima filmiga läbi aastate.

Teate, kui nüüd päris ausalt üles tunnistada, siis ma olin alguses isegi pisut skeptiline. Muidugi oli üheks põhjuseks stuudio kunagise sära tuhmumine, vähemalt minu silmis. Peale seda, kui olin aga kriitikute kiidusõnade tulva tunnistajaks olnud ning kinosaali jõudnud, kaalusin juba esimestel sekunditel püsti tõusmist ja tagasi kontorisse lonkimist. Olin ära unustanud, et siinmail loetakse multifilmidele ju peale!

Otsustasin siiski istuma jääda ning mida aeg edasi, seda kiiremini kadus kartus, et emakeelne dublaaž filmi ära rikuks, pigem vastupidi! Tegemist oli tõenäoliselt seni ühe parima sooritusega ses vallas ning oma häälnäitleja debüüdi teinud Andreas Poom (Eesti jalgpallilegendi Mart Poomi poeg) saab ikka neetult hästi hakkama, eriti arvestades asjaolu, et film sisaldab ka päris mitut muusikalist numbrit.

„Coco“ räägib loo sellest, kuidas kingseppade perekonda kuuluv noor poiss Miguel unistab hoopiski muusikukarjäärist, ent ülejäänud pere ei taha sellest kuuldagi. Nimelt on muusika selles peres keelatud, kuna Migueli vanavanaema isa kunagi ammu oma pere muusikukarjääri nimel hüljata otsustas. Poiss aga ei suuda muusikast eemale hoida, unistades salaja Mehhiko kuulsaima moosekandi Ernesto de la Cruzi jalajälgedes astumisest.

Kui jõuab kätte Día de Muertos ehk surnute päev, soovib Miguel perega koosolemise asemel turuplatsil toimuvale talendivõistlusele minna. Tema pere saab sellest aga haisu ninna ning Miguel on sunnitud põgenema, mille käigus satub ta needuse ohvriks, mis ta surnute maailma pagendab. Sealt põgenemiseks peab ta kasutama oma perekonnaliikmete ja uue sõbra Hectori abi.

Lugu võib olla kohati etteaimatav (eelkõige võib ühte teose suurima momendi tulekut juba varakult ennustada), ent see ei tähendaks, et tegemist poleks mõjusa narratiiviga. Räägitakse nii traditsioonide väärtusest kui ka perekonna hindamisest ning nii mõnelgi korral vajutatakse üpriski mõjusalt nendele nuppudele, mis vaataja silmi niisutavad. Noh, et ära ei kuivaks, eksole. See on tegelikult reaalne oht, sest visuaalselt on „Coco“ niivõrd kirev, mitmekülgne ja rikastav, et ei julge silma pilgutadagi, vastasel juhul läheb killuke sellest ilust kaduma.

„Coco“ on südamlik film, mille vaatamine tekitab kõhus sooja tunde. On tore teada, et kohalik kinoaasta niivõrd tugeva alguse on saanud.