Sotsialismiaja söögimälestusi: poliitika lisab roogadele mõnusalt vürtsi (2)

Ja see poliitika lisab roogadele (loe: raamatule) kõvasti vürtsi, pakkudes põnevat lugemist neilegi, kelle saavutused gastronoomias on seni piirdunud vaid muna praadimisega. Kui minusugune retroreader tunneb äratundmisrõõmu ja saab kätte oma nostalgialaksu, siis burksipõlvkond võib lihtsalt üllatusega tõdeda, kuivõrd erinev oli elu Eestis veel paarkümmend aastat tagasi.

Kuigi olen autorist vaid paarkümmend aastat noorem, jätkus üllatusi mullegi. Näiteks mäletan ma küll jutte "kotimeestest",  aga polnud kunagi kuulnud sõjast kehtima jäänud raudtee sissesõidulubade süsteemist, mis mõnda aega takistas aastatel 1946-1947 (autori sõnul oli tegemist Eesti jaoks 20. sajandi ühede vaesemate ja viletsamate aastatega) Eestist toitu kottidega Venemaale vedada. Kui liikumine muutus vabaks, tuli Eestil kehtesatada kogused, kui palju mingit toidukraami üks inimene endaga kaasa võib võtta ja raudteemiilits hakkas kontrollima Eestist väljuvaid ronge. Kuid toidujahil käies tuli vahel ka eestlastel endil miilitsatega tegemist teha. Kui oli teada, millises poes hommikul suhkrut müüma hakatakse, võttis rahvas enamasti juba eelmisel õhtul sappa. Miilitsad käisid järjekordi laiali ajamas, aga tarvitses neil vaid silmapiirilt kaduda, kui järjekod taastus. Märksa kehvemini läks aga siis, kui sabatajad lahtise veoauto kasti kupatati ja linna piirile sõidutati, sest Pääskülast andis oma paar tundi tagasi kõmpida. 

Elu tundub justkui teisel planeedil

Seda, et Eestis avanes toidupoes kordi parem vaatepilt kui enamikus Venemaa linnades ning Moskvas ja Peterburis ehk toonases Leningradis oli valik toidupoes (kui õigel hetkel minema sattusid!) rikkalikum kui kodus, mäletan ma omadestki kogemustest. Aga seda, et Nõukogude Liidus olnuks ka kolm hinnatsooni, lugesin alles raamatust. Seejuures Eesti, Läti ja Leedu kuulusid koos Krimmi, Stalingradi ehk toonase Volgogradi ja Kaliningradiga kõige odavamasse tsooni. Keskmisesse hinnaklassi kuulusid Moskva ja Peterburi ning kogu ülejäänud Nõukogude Liit moodustas kolmanda hinnatsooni. Aga tee, kohv, viin, õlu ja kalamari maksid kõikjal sama palju. Tänase supermarketite hinnarallidega harjunud lugejale tundub toonane Eesti elu justkui teiselt planeedilt: 1961. aastal toidukaupadele kehtestatud hinnad püsisid 1987. aastani. Kahtlustan, et kui riigikord poleks kokku varisenud, siis küllap püsiksid veel praegugi. Aga need olid vaid paar näidet elust "teisel planeedil". 

Kuna lugesin raamatut aastavahetusel, siis jäi lõbusa faktina meelde, et NSVL kompartei peasekretäri Stalini arvates oli just vahuvein materiaalse heaolu ja jõukuse kõige tähtsamaks tunnuseks. Sestap osteti Ameerikast ka 1936. aastal retseptid ja tehaste sisseseade kiirmeetodil vahuveini saamiseks. Samas esimene masin tualettpaberi tootmiseks soetati Inglismaalt 1968. aastal, nii et ühel kuuendikul kogu planeedist jõuab kempsupaber tänavu oma esimese juubelini (vaevalt toona sellest ühtki rulli Moskvast kaugemale veeres). 

Olmelis-ajaloolise rännaku kõrval leidub raamatust piisavalt kulinaarsetki, mida kõrva taha panna. Näiteks kuidas teha kuldpruune krõbedaid ahjukartuleid või kuidas süldi säilivusaega pikendada.

Mõnus lisalugemine telesarja "ENSV" fännidele

Ilmekalt võtavad iga kümnendi kokku pealkirjad, olgu see siis "Näljased neljakümnendad ja viletsad viiekümnendad" või "Sehkendavad seitsmekümnendad". Toideteema paremaks mõistmiseks on iga kümnendi algul toodud ka ülevaade olukorrast poliitikarindel ehk ühiskonnaelu olulisematest sündmustest.

Erilist äratundmisrõõmu pakuvad tallinlastele kindlasti need peatükid, kus autor meenutab pealinnas tegutsenud toidupoode, kulinaariakauplusi ja söögikohti. Kesklinn on nii kiiresti muutunud, et vahel ei suuda meenutada sedagi, milline kohvik sellel nurgal kolm aastat tagasi asus, mis siis veel 30 aasta tagusest ajast rääkida. Siis kulubki Maire Suitsu äsjailmunud raamat ära, mis pole ainult giid toidumaailma, vaid ka Tallinna linnaruumi ning paljuski ka eestlase argiellu.

Usun, et erilise empaatiaga võiksid seda raamatut lugeda need, kes telerist "ENSV-d" jälgisid. Ja kui raamat läbi loetud, siis katta (vana)emale üks ajastutruu lõunalaud  või korraldada sünnipäevapidu - mõlemaks jagub kuhjaga retsepte. Aga kui süveneda ka raamatus viidatud ekselatijuennegi.blogspot.com arvukatesse linkidesse, siis vist kokkamiseni ei jõuagi.