Urmas Ott nooruspõlvesFoto: KALEV LILLEORG
Tele
2. jaanuar 2018, 22:25

Õhtulehe lugejad saatest „Urmas Ott. One man show“: meisterlik saade, pole ammu midagi nii kaasahaaravat vaadanud! (24)

Eile õhtul oli eetris Vahur Kersna autorisaade Eesti suurimast telelegendist Urmas Otist. Saatele on olnud palju vastukaja, kuid Õhtulehe lugejaid jäid saatega üldises plaanis väga rahule ning tänavad Kersnat nõnda hea saate tegemise eest.

"Meisterlik saade! Ma vaatasin ja ma unustasin kus ma olen ja kellega ma olen ... ma olin täiesti seal sees ja kohal. Ammu enam pole midagi nii kaasahaaravat vaadanud - lugenud!" kommenteerib Vassilissa.

"Väga südamlik film. Ja see medõe meenutus Urmas Otist oli justkui punkt tema elule. Väga vajalik. See näitas seda, ka staarid on üksildased ja nutavad. Nad on samasugused inimesed, nagu meie. Kommentaaride põhjal on Eesti rahvas enamuses väga negatiivselt meelestatud, rahulolematu ja välja lööb kadedus, mida keegi ei tunnista. Ja miks te arvate, et ta ei uskunud Jumalasse või Jeesusesse? Seda ei tea mitte keegi, ainult kui Jumal ise!" sõnab Marsake.

"Väga, väga hea saade. Super, et saade pandi kokku nii, et saatejuht ei rääkinud ega teinud intervjuusid. Super saade," kiidab Austaja.

"Pean tunnistama - viimase aja üks parimaid saateid Urmasest tema mälestuseks. Kiitus, kiitus!" kirjutab AJAKIRJANIK.

"Jah,meeldis. Lõpus nutsin lahinal. Läks väga hinge. Veel tänagi elan seda läbi. Viimaste aastate parim ja südamlikum ja ehe, ilustamata saade. See puudutab. Tänan, Vahur," lisab Ida.

Kuid leidus ka televaatajaid, kelle arvates oleks võinud saatest välja jätta selle lõpuosa, mis rääkis Oti haigusest ja surmast, kuna telelegendi oleks võinud mäletama jääda tema elu parimate hetkede järgi.

"Liiga veniv, haletsev, häda ja viletsust ülistav... Legend, superstaar oleks pidanud ajalukku raiutama kuldsete tähtedega surematuna! Mitte pilliva, hirmunud ja üksiku eluheidikuna," arvab Toomas Uba.

"Urmas Otti meenutada oli igati tore. Aga kas oli mõtet U.Otilt luba küsimata lõpetada saade haigena, nutule kiskuva, hinge kriipiva, matva, leinava lõpuga. Arvan, et Ott oleks tahtnud särada lõputult, et teda mäletatakse sellisena nagu ta saateid tegi. Inimene on ise tõstnud ennast kõrgustesse ja säranud läbi töö ja ka minnes oli ta samasugune, haigestumisest hoolimata, nii oleks võinud ta särada ka saates lõpuni," avaldab arvamust saatest.