Foto: Teet Malsroos
Kommentaar
2. jaanuar 2018, 18:12

Taavi Libe | Minu soovinimekiri Eesti juubeliaastaks (26)

Alanud on Eesti vabariigi juubeliaasta. Kuna vana aasta ärasaatmine ja uue vastuvõtmine on seotud lubaduste ja soovidega, siis lubage mul esitada mõned soovid 2018. aastaks. Sada soovi oleks juubeliaasta puhul olnud ehk sümboolsem, aga samas ilmselge priiskamine. Piirdusin sedapuhku siiski veerandsaja sooviga.

Et iga üritus ja koosviibimine algaks ja lõppeks Eesti hümniga. Nii igaks juhuks.

Et kõigi Eesti laskesuusatajate padrunid ja suusad jõuaksid ilusasti Pyeongchangi, mitte 295 kilomeetri kaugusel asuvasse Pyongyangi.

Et maksusüsteemi krüptiliselt segaseks muutnud valitsus eraldaks vahendeid, mis võimaldaks kõigile raamatupidajatele osta tervistkahjustava töö eest liitri piima päevas. Ühtlasi aitaks see kiirendada piimatootjate kriisist väljumist.

Et kui Eesti end 100. sünnipäeval odavast Läti viinast kännuämblikuks kaanib, siis ta ei ärkaks Vene karu kaisus.

Et Marju Länik võidaks Eesti Laulu konkursi ja Eurovisioni jaoks kaasataks taustalauljatena tiimi ansambel Winny Puhhi liikmed.

Et ühtegi puud ei hakataks maha võtma enne, kui kõik tegelased on okstelt alla roninud.

Et kõik Eesti sportlased tuleksid alati suurvõistlustelt ilusasti koju tagasi ja lähedased julgeksid neile lilledega lennujaama vastu minna. Isegi kui see Jaan Taltsile ei meeldi.

Et ilmataadilt Eestile eraldatud sademed jaotuksid sedapuhku aasta peale nii, et Tartu suusamaraton saaks peetud ning põllumehed ei peaks saagikoristusperioodil kartma uppumissurma.

Et head Eesti näitlejad ei peaks esitama materjali, mis paneb publiku piinlikkusest nihelema.

Et Eesti mehel oleks iga päev mahti puudutada naist hellalt. Aga ainult oma naist!

Et 2018. aastal poleks Eesti vabariigi enimloetud trükiteos Igor Mangi horoskoop.

Et pärast seda kui presidendi kantselei on kuu aega resideerunud Narvas, ei arvaks ükski idavirumaalane, et tema president on Vladimir Putin.

Et eestlastel püsiks meeles, et suure häda korral tuleb telefonis valida number 112, mitte avada Facebooki rakendus.

Et iga lapselaps saaks aasta lõpuks selgeks, millisele aadressile tuleb haldusreformi järel jõulukaart saata, et see ikka vanaema ja vanaisani jõuaks.

Et Tõnis Mägi ei peaks Eestimaa pärast südant valutama, vaid kirjutaks uut ja ilusat muusikat, millest eestlastel oleks palju rõõmu.

Et šamaan Anu ajaks Liivalaia kohtumajast välja kõik halvad vaimud, kes istungite ajal Edgar Savisaare tervise kallale kipuvad ning kohtuprotsessi venitavad.

Et Eesti Triatloni Liit teeks võistlusreglemendis erakorralise muudatuse ja määraks Jürgen Ligile trahviminuteid iga korra eest, kui ta tele-eetris või sotsiaalmeedias kedagi inetute väljenditega kostitab.

Et Hannes Võrno saaks terve aasta ilma kuhugi kandideerimata hakkama.

Et igal algklassimudilasel oleks ükskordüks sama hästi peas kui 5MIINUST.

Et need, kes muretsevad laste pärast, kellel on kaks isa või kaks ema, suunaks oma tähelepanu hoopis neile, kellel polegi vanemaid.

Et abielusaate Helenil sünniks terve ja tubli laps ning tal poleks tema kõrvalt mahti osaleda üheski tõsielusaates.

Et kohtlajärvelase kodu oleks väärt rohkem kui tallinlase kuupalk.

Et ükski tuntud inimene ei saaks aasta jooksul nii suure lollusega hakkama, et peaks vana-aastaõhtu teleprogrammis kogu Eesti rahva käest vabandust paluma.

Et meediatarbijad peaksid ebaviisakuseks seda, kui poliitik põikleb küsimusest kõrvale, mitte seda, kui ajakirjanik üritab temalt vastuseid kätte saada.

Et kõik eestlased, kes on viimastel aastatel lihvinud filigraanseks oskuse solvuda, võtaks nüüd ette oma huumorimeele arendamise.

Head uut aastat!