Emeriitalkohoolik Andrus Vaarik: minust on saanud enam-vähem korralik näitleja tänu sellele, et ma endale nii väga ei meeldinud (23)

Andrus on lõpetanud 1982. aastal Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri, ta kuulub legendaarsesse 10. lennu truppi. Vaarik on teinud mitmeid tuntud lavarolle, teiste seas näiteks kehastanud ka Ivan Oravat. Ta on mänginud loendamatul hulgal telesarjades ja filmides. Alates 2009. aastast töötab Vaarik pärast 17 aastat kestnud pausi taas Tallinna Linnateatris.

Hetkel tuuritab Vaarik ringi monotükiga "Elu on parim meelelahutus" ehk nagu ta ise lisab tüki kohta - "Pärast surma jõuab mossitada küll!".

See Andrus Vaariku loodud ja esitatud lugu võtab lähema vaatluse alla inimelu väärtused. "Mul pole tegelikult midagi karta, need teemad on mulle väga südamelähedased ja miks mitte sellest avameelselt ja valehäbita rääkida. Me oleme siin maailmas ju esimest korda. Me oleme siin ainult korraks ja me ei tea ise ka, mida ja kuidas teha. Ma olen esimest korda eestlane, esimest korda olen ma isa. Ma pole harjutada saanud. Ma kirjutan oma elu ühe jutiga puhtandina valmis. Aga see ei tähenda, et elu ei võiks lõbus olla. Elu on parim meelelahutus! Pärast surma jõuab mossitada küll.“ See ei ole valmis tekstiga etendus, vaid sünnib igal õhtul uuesti. Publikul on võimalik näitlejaga kaasa rääkida ja küsimusi esitada, mis toob ootamatuid pöördeid ja lõpptulemus on alati erinev.

Andrus, ma ei teadnudki, et sinu suureks hobiks on paberist voltimine ehk origami!

Jah, kunagi 40 aastat tagasi tundsin suurt huvi origami vastu. See on jaapanlaste poolt täiuseni arendatud paberist voltimine. Ja siis ma alustasingi vesiroosidest ja kurgedest ja siis tulid liiliad ja... Minu armas ekskaasa, Ülle Vaarik, tellis minult sel aastal 25 kurge, et maal jõulupuud ehtida. Sain hoo sisse ja avastasin taas, kui mõnus rahustav käeline tegevus see on. Kudumine oleks minu jaoks liiga lihtne.   

Hetkel tuuritad mööda Eestimaad ringi monotükiga "Elu on parim meelelahutus. Pärast surma jõuab mossitada küll." Oled selles väga eneseirooniline. Räägid ausalt oma kummalisest lapsepõlvest. Tedretähnilisest, kuuse kujulise kehaehitusega, paksust ja punase peaga, "r" tähte põristavast poisist. 

Selline ma lapsena ja hiljem ka, välja nägin jah. Mul oli kõige lisaks veel ka kohutav puberteet. Ma ei saa isegi täna veel aru, kas mul on häälemurre toimunud või mitte. Aga tõepoolest, enesehinnang oli mul kuni keska lõpuni ikka väga madal. Ja sellest ma oma tükis räägin ka, et kuidas nii ähmaste eeldustega inimene, eluks esmapilgul täiesti kõlbmatu, nagu praak eksemplar lõpuks nii kaugele jõudnud on. 

Kuidas saab siis nii kohutava pagasiga inimesest ühel päeval Eesti tippnäitleja?

Siin on üks loogiline konks sees. Minust on saanud enam vähem korralik näitleja just nimelt tänu sellele, et ma endale nii väga ei meeldinud. Ma tahtsin olla keegi teine. Ma nagu aimasin seda oma puberteetikueas, oma pioneeriajus. Aga kooli näitemängudes osalemised tulid mul ka hästi välja. See oli ainuke asi, mille eest ma kiita sain. 

Palun väga, juba kooliajal tegelesid näitemänguga! Kuidas sinusugune nohik sinna üldse võeti?

Poisse ikka võetakse näitemängu, sest ega normaalsed poisid ju eriti näitemänguringi ei torma. Ja siis hoitakse poisse seal rühmas justkui rohkem. Tavaliselt mõtlevad näitleja ametist ikka tüdrukud ju. Aga ütlen ausalt, näitleja amet ongi nohikute amet. Oma monotükis räägin ka sellest. Võtan justkui näitleja ametilt oreooli ja müstika maha. See pole mingi müstiline töö, ausalt.  

Oi, kui kurb! Näitlejad tunduvad just nii erilistena, justkui kättesaamatud diivad...

Aga tihtipeale on nad kontramadala enesehinnanguga tüübid. Vaata päris inimesi! Neil pole simulatsiooni vaja. Nad panevad nagu sinagi täislaenguga päris elus edasi. Sinagi Anu, mängid ju väga paljusid rolle oma elus. Ma tunnen sind päris hästi. See, et sa oled siin praegu Õhtulehe ajakirjanik, see on sul perfektselt väljapeetud roll. Aga see, kuidas sa suhtled oma sõprade või lähedastega, need on täiesti erinevad rollid. Sa saad kõiki neid rolle mängida igapäevaelus ja kusjuures palju suurema adrenaliinihulgaga. Aga meie, sellised tossikesed ja hädapätakad näitlejad, ootame, et kell seitse läheks eesriie lahti ja siis paneme täiega.

Arusaadav siis, miks näitlejad argielus nii tagasihoidlikud on. Nad justkui ei oskagi miskit tarka öelda ja kui tsiteerivad, siis teevad sedagi mõne päheõpitud lausega oma tükist või loetud kirjandusest.

Lõppude lõpuks ongi kultuur ju tsiteerimine. Ega Mowgli ei tule metsast ja ei hakka sonette tsiteerima. Ta peab olema ju neid lugenud. Me ju kõik tsiteerime, me lihtsalt ei mäleta kust. Palju neid isiklikke originaalseid mõtteid siis kellelgi ikka on. Minulgi on neid elu jooksul võib-olla kolm tükki tulnud. 

Ükspäev näiteks mõtlesin välja enda ja alkoholi suhte kohta kohutavalt hea väljendi. Ja see on täiesti minu enda looming. Ma pole nüüd kümme aastat ju tilkagi võtnud ja seepärast nimetan end emeriitalkohoolikuks. Kas pole peen, ah? 

Ja sinu esimene roll oli?

Esimene roll oli neljas karu, karude ansamblis tükis "Kevadpidu metsas". Ja kuna Nõmme pioneeridemMajas oli ainult kaks karukostüümi, siis kaks esimest said pruunid karukostüümid, aga meie Aivariga, kes me olime tagumised, saime hundikostüümid, millelt sabad ära rebiti tagant. Aga oi ma olin karu, nii karu et...

Koolinäidendid koolinäidenditeks, aga millal tuli ikkagi tunne, et sa tahad liikuda selle päris teatri suunas?

Ma ei saanud esimese korraga lavakunstikateedrisse sisse ja läksin hoopis ETKVLi kaubabaasi transporttööliseks. Töötasin kangalaos. Sa ei kujuta ette, mida tähendas sel ajal, aastal 1976, laos töötamine. Sain endistele klassiõdedele portega krimpleenkangast tuua. Olin tehtud mees!

Olin pool aastat laos ja siis klassivend Toomas Lõhmuste, kes oli juba lavakasse sisse saanud, ütles, et lavastaja Merle Karusool on vaja Tallinna Draamateatrisse inspitsenti, sest Eino Baskin oli Malle Pärnale lapse teinud ja too läks dekreeti ja hakkas Katrin Pärna ootama ja... Ühesõnaga, Malle Pärn oli olnud Draamas inspitsent ja see koht jäi nüüd vabaks ning mina saingi endale tema koha. 

Siis sa olid küll ju õnnejunnis?

Ma olin täielikus õnnejunnis! Ma ei käinud nädal aega söömaski! Ma panin pea vastu Draamateatri paekivi seina ja nuusutasin seda ja mul polnud rohkem vajagi. 

Mis tegid seal siis?

Karusoo pani mu täies rakkes tööle. Teoksil oli A. Vampilovi draama "Pardijaht", kus Mikk Mikiver oli peaosas ja lisaks mängisid veel Kibuspuu, Krjukov, Paluver, Helenurm, Laanemets, Orro...

Puhta staarid ju! Ja sina mitte keegi...

Superstaarid! Ja mina olin saalis koos osaraamatuga ja pidin ütlema, kui keegi staaridest eksis. Katkestama neid ja parandama. No kujuta ette, Mikiveri katkestama! Kui keegi stoppama jäi ja teksti unustanud oli, siis suutsin ainult vaevu sosistada. Selle peale käratas Karusoo: "Mis, sa ei parandagi või?" Oi, Karusool olid võimsad meetodit tol ajal. Ta oli radikaal. Ta oli just teatrikooli lõpetanud ja ta oli noor ja vihane naine. Meil ju toona proovisaalis suitsetati. Kui ta vihane oli või paus tekkis, siis võttis tikutoosi ja viskas sellega näitlejaid. Kibuspuu ja Orro tõid talle ühe pausi ajal poest sada tikutoosi, et mina ei peaks neid põrandalt vahepeal ära korjama.   

Mis edasi sai?

Ma oleksin inspitsendina võinud kas või surra, sest ma olen väga sitt unistaja. See on mind ka suurest hulgast stressist elus päästnud. Ma olen andetu unistaja. Ja kui ma oleks ka tänagi veel Draamateatri inspitsent, siis ma arvaksin, et oleksin maailma kõige õnnelikum inimene. Sest sealt kust ma tulin, talupoegade poeg nagu ma ikka ütlen, pole muud vajagi.

Sa oled siis maakas?

Ei ole. Olen ikka Tallinnas sündinud. Mu vanemad olid maalt, aga mulle lihtsalt meeldib eputada, et vaat kust ma nüüd tulin. Aga ma olen lapsepõlve elanud Hiiul, seal hüppetorni lähedal. Meid oli isa, ema ja vend. 

Sul oli õnnelik lapsepõlv?

Ikka. 

Kuidas sinust siis selline njuhvik tuli? Milline su vend oli?

Vend oli kordades isasem. Ta oli päris mees. Aga mina... No mida me elus saada tahame? Ikka kiita tahame saada. Tunnustust ikka. Aga ega ma millegi muu eest tunnustust ei saanud, kui näiteringis osalemise eest. Muud oskused olid mul nullilähedased. Kuni neljanda klassini olid mul kõik viied, aga peale seda tulid kolmed. Ja keskkooli ajal oli mul vene keel juba kaks tunnistusel. Aga keskmine hinne oli muidu 3,7. Seega mingeid muid võimeid ma endas ei avastanud. 

Minu puberteedieas kolisime Männikule. Ema-isa kolisid lahku ja mina jäin koos vennaga ema juurde. Isa muretses oma süümepiinade leevendamiseks meile kolmetoalise keskküttega korteri. See oli suur õnn tol ajal. Aga meie majas elas päris korralik pätikamp, kust nii mõnigi läks kolooniasse või oli eeluurimise all.

Kuidas sinust pätti ei saanud?

Ma innustusin lugemisest. Muuseas, eputan sellega siiani, et olen pärit kodust, kus ei olnud ühtegi raamatut. Emal olid ainult kokaraamatud. Aga see lugemise innustus lõi minu maailma laiaks. See, et võin oma kujutluses kaduda siit teise maailma. Lugesin igal pool. Ma ei pannud tähelegi, et oleme autoga sada kilomeetrit sõitnud, sest ma lugesin. Mul ei läinud isegi süda pahaks. Hoidsin kogu oma taskuraha kokku ja ei ostnud neid kuradi Moskva või teesaiu sealt puhvetist. Läksin hoopis raamatuid ostma. See oli sõltuvus. Ostsin näiteks ka ajalehte Sirp. Seisin reedeti lumetuisus järjekorras ja muretsesin, kas mulle ikka jagub Sirpi. 

Siis hakkasin ka teatris käima. Vaatasin Šapiro lavastatud "Kolme õde" kümme korda. Ja kui mul raha oli, siis saatsin peale etendust Ita Everile anonüümse roosi Maša rolli eest.   

Kuidas see inspitsient siiski järsku lavale pääses?

Mina ei tea. Juu see Karusoo ikka mäletas mind pisut sealt lavaka sisseastumiseksamitelt. Siis, kui ta mind vastu ei võtnud.    

Kas ta hiljem ei öelnud sulle, miks ta su ikkagi lavaka ukse taha jättis?

Ma pole eriti uurinud, kuid olin vist toona liiga kattuv tüüp teise sisseastuja, Mati Rebasega vist. 

Kes oli Mati Rebane? Pole kuulnudki?

Oli vist Vanalinna Stuudios hiljem mõnda aega. Aga see oli ka superkursus toona. Seal olid sellised tulevased staarid nagu Arvo Kukumägi, Ain Lutsepp, Guido Kangur... Üks parem, kui teine. 

Aga kuidas sa järsku ikkagi lavale pääsesid?

Pidin dubleerima mingeid rolle.

Näiteks nagu teenijat, kes toob härrale kirja?

Jaa, alguses küll. Ja siis kui Kaljo Orro ja Velda Otsus tegid Urmas Kibuspuuga peaosas etendust "Harold ja Maude", siis ma juba dubleerisin seal suuremaid rolle. Ma olin selleks valmis, kuna proovides olin kõiki meesrolle proovinud. Karusoo kasutas mind ka suuremates etendustes. Ma ei saa aru, kust ta selle julguse võttis? Diiva Velda Otsus vaatas mind ja ütles ainult: "Issand, mingi hulgus tuleb siia lavale mängima!" Ka tema pilk rääkis rohkem, kui tuhat sõna. Ütles veel, et palun ära seisa selle prožektori ees, mis minu peale paistab.Hiljem olime Veldaga loomulikult juba suured sõbrad. Ta ei lubanud mitte kunagi mitte kellelgi ent teietada. 

No ja siis läksid uuesti lavakasse proovima?

Läksin uuesti ja sain sisse. Ei tea küll mismoodi. Nüüd hiljuti küsisin Karusoo käest, et kas tema aitas mind sinna tookord sokutada. Selle peale ütles Merle, et mine sina ka perse oma jutuga. Ja mina arvasin tervelt neli õpiaastat, et Aarne Üksküla poleks mind võtnud, kui Karusoo poleks mind talle pähe määrinud.    

Kui kiirelt sinu tähelend lahti läks?

Ma ei oska öelda. Ma olen ju koomik. Mingi d'Artagnan ma pole, Hamletist rääkimata. Aga Merle Karusoole ja Mati Undile sobis selline tüpaaž nagu mina. Selline ambivalentne natuke. Mitte päris vürst Gabriel. Ikka selline teistsugune mees. Aga kuigi aeg polnud ka päris selline, et minusugune meestüüp oleks sobinud, siis ega Mati Unt ei töötanud ka massidele. Ta ei olnud normaalne. Aga see, et ma täna suudan siin üldse sinuga rääkida ja mõtestatud lauseid koostada kaamera ees, siis sellest pool on kindlasti tänu Matile. Tänud, et elu mind temaga kokku viis! Iga prooviperiood temaga oli nagu semester Tartu Ülikoolis.   

Mati Unt hakkas mind rakendama sellistes rollides, mis esmapilgul oleks olnud minu jaoks mõeldamatud. Näiteks nagu Jean "Preili Julies" - esimene macho-mees, kes mõisapreili ära võrgutas. Siis Osvaldi roll Ibseni "Kummitustes", Artur Mrożeki "Tangos", kes on tükis esimene kangelane. Hiljem mängis seda sama rolli muuseas Mait Malmsten. Ega Unt polnud ju ka mingi macho-mees. Ta oli lihtsalt väikene must matšalka lihtsalt. Selline pehmo selle kõige paremas mõttes. Mina olingi mingis mõttes tema alter ego. Ütlen veelkord, mul on tohutult vedanud. Meeletult vedanud! Ma pole ju tegelikult mitte kunagi ise oma elu kujundanud. Ja jumalat ma ka ei usu. Seega ei saa ma ka temale tänulik olla.      

Oled õnnelike tähtede all sündinud. Kas sa astroloogiasse usud?

Sõida sa ka pikalt! Meil on 21. sajand! Kurat, ära hakka sina ka mulle oma nõidadest siin jahuma!

Sa ei saa võrrelda nõida ja astroloogi, viimane on puhas füüsika.

See on puhas petis, ma ütlen sulle! Kordan, me elame 21. sajandil - verevähk on võidetud, me lendame Marsile ja siis tuleb Edda Paukson või Pendli-Endel ja tema peaks olema minu suurim autoriteet. Tõmmaku nad uttu! Tead, kõige võikam on veel see, kui nad selle jama eest ka raha võtavad. Kui nad vähihaigete laste pealt teenivad! Imevad tühjaks nende vanemad, sugulased, sõbrad. See on puhas petturlus ja see peab paragrahvi alla käima! Ja ma tõesti loodan, et see varsti ka juhtub. Selle eest peab vastutusele võtma. Teoreetiliselt ma pooldan nõidade põletamist. See pole nali. Tahate keskajas elada, siis saate seda kogu raha eest!   

Andrus, sina oled ka mõnes mõttes ju tervendaja. Sa oled laval, peegeldad vaatajatele nende muresid ja teatrist lahkudes on nii mõnigi inimene kindlasti tervem või vähemalt leidnud vastuse mõnele end piinavale küsimusele, kas pole nii?

Kindlasti julgustab näitleja inimesi elama, tegema endas võib-olla isegi mingi inventuuri ja samas püüab kindlasti ka meelde tuletada asju, mis tegid neid kunagi elus väga õnnelikuks. Aitab meelde tuletada, mis on meie tõelised probleemid.

Näiteks meie, näitlejate kambale mõjus tõeliselt hästi see, kui elasime kaasa Liis Katrin ja Märt Avandi võitlusele oma poja Alberti eest vähiga. Ja nad ise tulid sealt elusalt välja ja see mõjus meile äärmiselt valgustavalt. Ma sain äkki aru, et kui sul sellist pauku endal kaelas pole, siis on häbiväärne olla isegi halvas tujus. See on ebaviisakas. Siis said aru, mis on katastroof. Mis on õnnetus. Mis on tragöödia. Ma ütlen tihti oma monotükis ka, et tuleb võtta normaalne taustsüsteem. Ärge võrrelge end Sõõrumaa või Saagimiga. Edukad, säravad... Palju mõistlikum on ennast võrrelda mõne pagulasega. Ta pole ju süüdi, et on sündinud Süüria pagulaseks. Ta tuli siia ilma samamoodi alasti ja karjudes nagu sina ja mina ning lootis samuti oma saatuse ja tausta kiuste õnnelik olla ning elus hakkama saada. Tahtis ka elus head teha ja maailma paremaks muuta, aga ta on Süüria pagulane. Või võta mõni Ukraina laps, kes jookseb läbi pommilehtrite kooli poole. 

Lugesin eile lehest, et meie elatustase tänases Eestis on sama, mis soomlastel 90ndate keskel. See oli ju äsja. Lugesin, et kuulume kuue protsendi maailma õnnelikumate inimeste hulka. See tähendab, et 94 protsenti maailma elanikest on meist vaesemad, õnnetud. Seda positiivset uudist ei märganud keegi, aga mina võtsin selle sabast naksti kinni, sest usun, et oleme kungla rahvas kuldsel aal just praegu. 70 aastat pole Euroopas olnud suurt sõda, me ei tea mitte midagi sõjakoledustest. Isegi minusugused, 60 aastased, pole mitte midagi õudsat näinud. Me ei tea mis on häda, mis on mure. Oleme küll olnud kohutavalt vaesed, aga võrrelge seda sellega, mis meil täna on.   

Räägi pisut oma õnnelikust lapsepõlvest

Isa oli mul pisut alkohoolik, aga ta oli selline toimiv alkohoolik. Ta ei surnud maksatsirroosi, ta suri hoopis bronhivähki. Sellepärast olen ka ise täna väga tähelepanelik ja käin regulaarselt kontrollis. Ema oli mul isast kaheksa aastat vanem. Kui ma olin kümnene, siis sai ta insuldi. Jäi voodisse laksti. Ta oli 45. Parem pool ei töötanud, ta ei saanud rääkida. Ja kaheksa aastat noorem isa pani naabrinaisega minema.

See pidi nii väiksele lapsele ju tragöödia olema?

Ma mäletan kuidas ma häbenesin oma invaliidist ema. Ma häbenen seda oma häbi siiamaani. Aga ema sai sellest üle. Naised on targemad, kui mehed. Nad mõtlevad liigi säilimise seisukohast. Minu vanaema oli Virumaalt pärit raudnael ja käratas emale: "Mis sa lebad siin! Sul on kaks poega. Tõuse püsti ja hakka harjutusi tegema! Ja ema õppiski uuesti rääkima, kirjutama, tõusis püsti ja elas kuni 85. eluaastani. Lõpuks väsis lihtsalt süda ära. Viimased 30 aastat tõusis ta hommikuti üles ja ütles: "Milleks, mul on ju kõik tehtud!". 

Sinu monotükk võib nii mõndagi vaatajat väga palju aidata? 

Ei, mitte mingil juhul pole see mingi eneseabi tükk. Ma pakun välja lihtsalt retsepte. Toon näiteid. Räägin, mis on mind elus aidanud, aga teid võib-olla aitavad hoopis mingid muud asjad. Aga nende asjade peale tuleb mõelda ja neid ei tohi karta ning mis kõige tähtsam, tuleb osata igasuguste keeruliste asjade üle naerda. Naer jätab meist mulje, et oleme tugevad. Me võime surma, haiguste, vähi, vanaduse, mille iganes üle naerda.   

Sul oli vanaduse kohta väga vinge tsitaat.

See on tulnud tegelikult Maimu Bergi suust. Tema käest küsiti Naistelehes, et kas te kardate vananemist ja Maimu vastas ebaviisakalt küsimusele küsimusega: "Aga mida te alternatiiviks pakute, noorelt suremist, jah?"

Mina ütleks taas, et vanaemine on ainus võimalus kaua elada.

Jah, sarmikas vananemine on ilus. Käisin hiljuti Helsingis ja avastasin, et Eestis pole ühte asja. Meil pole glamuurseid, säravaid, väga rikkaid pensionäre. Chaneli kostüüm, korralik päevitus ja rahulolu, need meil veel puuduvad.   

Sul on teinegi tore tsitaat, mis mulle kohutavalt meeldib. Sinult küsiti kord, et mis on elu mõte ja sa vastasid, et see on elamine. Nii lihtne. 

Mingi mõttega hakata risustama nii ilusat asja..., näiteks mingi eesmärgiga. Me oleme ju sotsialismi aja lapsed. Olen ise oma raske tööga endast subjekti kasvatanud. Õnneks olen märganud, et tänapäeva lapsed on aru saanud, et nemad pole elu jaoks, vaid elu on nende jaoks. Kust nad teavad seda? Mina ei teadnud omal ajal seda.

Nad on ju vabasse maailma sündinud. 

Just nii. 

Kuidas sina ennast vananemise eest oled kindlustanud?

Mul on lapsed ja kinnisvara. Kavatsen ikka väga vanaks elada.

Kuidas sa kavatsed surra?

Loodan, et see on nagu narkoos. Jään lihtsalt magama. Loodan, et valuvaigistid arenevad ka nii palju, et ma väga valusid ei tunne, ükskõik mida ma siis põen. 

Sa laval ei tahakss surra?

Ei! See on nii ebaesteetiline. Saan rabanduse, suust purskub verd ja lõpuks situn ennast täis ka veel..., ei, ei, se ei lähe kohe mitte! Aga ma loodan ikkagi väga vanaks ja viletsaks jääda. 

Aga siis peab tütar Marta sind hooldama? Kas see on siis tore?

Mul on üks Tallinna korter, mille ma olen planeerinud oma vanadekodu kuludeks. Üks elu on antud, kahjuks pole mulle antud usklik olla. Küll ma kadestan ikka usklikke! Aga see pole ka nagu EKREsse astumine. Tere, ma olen nüüd siin, EKRE mees! Lähme musti peksma! Eestlaste kirik on teater. 

Andrus, millised näevad välja sinu hommikud?

Ma ei söö hommikuti. Kohvi hakkasin ka alles siis lürpima, kui läksin tööle ETKVLi lattu. Suitsust ja kohvist mulle hommikusöögiks piisas. 

Suitsu teed siiani?

Jaa.

Kuidas see võimalik on, sa näed nii sile välja?

No ma ei joo ju enam. Ja ma olen elu aeg kandnud ka toonitud prille. See tähendab, et ma ei kissita kunagi silmi.  

Vaata meeleolukat videointervjuud Andrusega!