Putinit ei või usaldada heas ega kurjas – see on väheseid asju, milles vennad Lotmanid on enam-vähem ühel meelel.
Alljärgnev on näidend viies pildis, kus peategelasteks on vennad Mihhail Lotman (65, semiootik ja kirjandusteadlane, professor, IRLi liige, tartlane) ning Aleksei Lotman (57, bioloog, loodushoidja ja kaitsja, Erakonna Eestimaa Rohelised liige, elab Matsalus).
SISSEJUHATUS
Mitu korda te tänavu silmast silma kohtusite?
Aleksei: Mitte väga tihti, aga ka mitte väga hõredalt – neli-viis korda vast.
Mihhail: Me ei loe neid kokku, aga kui vaja, siis kohtume.
Kui mind praegu siin poleks, räägiks te omavahel vene keeles?
A: Omavahel kõneleks me vene keeles. Kui aga oleksid juures näiteks meie abikaasad või lapsed, räägiks me eesti keeles.
I PILT – LAPIK MAA
Räägime siis eesti keeles läbi mõned lõppeva aasta märksõnad. Üks neist on kindlasti uhhuu-maailmavaate pealetung. No kas teie oleks oma kooliajal suutnud ette kujutada, et peate kunagi kuulma täiskasvanute siiraid kahtlusi, kas maakera ikka on ümmargune?
A: Seda juhtus siis ka!
M: Ma küll ei tea. Sa õppisid muidugi eesti koolis, mina vene omas.
A: Mina mäletan, kuidas ajakirjade [kurioosumite rubriikides] „Nende kombed“ või muudes niisugustes kohtades kirjutati, et läänes on olemas sellised liikumised.
Kommentaarid