MARILYN JURMANI BLOGI | 2017 viis mult mitu kallist inimest ning andis väikese Rumi (78)

Aasta viimaseks postituseks on paslik nagu ikka teha väike kokkuvõte lõppenud aastast. Kolm matust ja üks sünnitus on vaid mõned tähtsamad hetked meie aastast. Tegelikult oli matuseid isegi rohkem, aga kõikidele me Rumiga enam kohale ei läinud, vaid saatsime mõttes need kallid inimesed teele. Ma hakkan kohe jaanuarist pihta ja vaatame siis, mis iga kuuga meenub.

Jaanuaris andsime sotsiaalmeedia vahendusel kõikidele tuttavatele teada, et kevadel on meie perre sündimas pisikene beebi. Võtsime uue aasta vastu Hiiumaal ja Helene Vetik tegi meist esimesed rasedusaegsed fotod. Alustasin ka rasedatele mõeldud joogatundidega, mis olid märgilised just seetõttu, et kohtusin mitmete tulevaste emmedega, kellest osaga suhtlen siiani.

Veebruaris kaotasime perega lähedase inimese ja siis tuli nii mõnigi asi elus ümber mõtestada. Esimest korda tundsin väga tugevalt, kuidas sünd ja surm on midagi nii loomulikku ja imelist/imelikku üheaegselt. Head teed, Dagmar!

Märtsis kolisime uude koju ja panime müüki oma eelmise kodu, kus olin elanud viimased kaheksa aastat. Oma õpetaja Kalju Komissarovi matustele ma enam minna ei jaksanud, kuna raseduse lõpus tundsin lihtsalt, et parem on, kui jätan temaga hüvasti enda südames ja mõtetes. Kõmpisin Viljandi tänavatel ja mõtlesin sellele, mida ta minus sütitas ja kes ta minu jaoks oli. Head teed, Koma!

Aprillis sündis Rumi. Ootasin teda terve aprilli, aga teda ei tulnud ega tulnud. Pidasime baby shower'i ja panime kokku lastevoodi. Lõpetasin esimese kursuse ja kõndisin kümneid tuhandeid samme. Jõin tohutult palju eri teesid ning lõpuks kirjutati mind haiglassegi sisse, aga väike Rumi ikka ei tulnud. Juba arvasin, et ilmselt tahab ta sündida mais, kuid aprilli viimasel pühapäeval vaatasime lõpuks teineteisele otsa. Tere, Rumi!

Mai möödus unenäona. Käisime Malluka juures pildistamas, aga see oli ka üsna ainus kord, kui kodust väljas käisime. Suurema osa ajast lamasime Rumiga voodis ja sõime kruusist Janno tehtud püreesuppe. Kõik eri püreesupid sai läbi proovitud. Kuu lõpupoole olid ilmad aga nii ilusad, et ma ei suutnud enam end tagasi hoida ning läksime Rumiga linna peale jalutama. Imeilus mai!

Juunis tabas meid järjekordse kalli sõbra kaotus. Sellele matusele läksime juba koos Rumiga. Seal oli nii palju beebisid koos ja paratamatult tekis tunne, et aastas 2017 on midagi imelikku. Midagi, mis on seotud sündide ja surmadega. Head teed, Karu!

Juulis hakkasime koos Rumiga uuesti joogat tegema ja augustis sattusime esimest korda arsti juurde. Kõik oli muidugi hästi.

Septembris oli Rumi esimene esinemine Saku suurhallis emme küljes tantsides. Lisaks alustasime joogatamist koos teiste emmedega. Samuti hakkasime käima ujumas ning avastasin enda jaoks imelise linasidumise maailma. Läksin uuesti ülikooli teisele kursusele ja tänu sellele sai vanaema hakata tegelema lapsehoidmisega.

Oktoobris alustas Rumi lisatoidu söömist ja pidasime pooleaastase sünnipäeva puhul maha peo. Rumi sai kingiks Stroller24'st uue Larktale Coast käru ja vahelduseks linamaailmale sukeldusime hoopis põnevasse kärumaailma.

Novembris tegi Rumi tõelise oskuste spurdi – käputamine, istumine, roomamine ja püstitõusmine. Rumi sai ka oma esimese kino-, multika- ja teatrikogemuse. Üleüldse oli tunne, et mu väiksest beebist on saanud täitsa asjalik väike laps.

Ja jõudsimegi detsembrini. Rumi areneb ikka edasi, kasvatades nüüd juba oma esimesi hambaid. Mina sain vahepeal aasta vanemaks ning saime ka omale uue kodu. Aasta lõpus saadame viimsele teele Rumi vanavanaisa, kelle nooruspõlve lugusid oli Rumil au kaheksa kuud pea igal nädalavahetusel kuulda.