ÕL SUUR EDETABEL | Panime „Eesti laulu“ poolfinalistid ritta! Õhtulehe lemmikud Elina Netchayeva, Nika ning Gerli ja Eliis (6)

Õhtulehe toimetuses kuulas lugusid 7 muusikasõpra ning valem sai lihtne - mõlema poolfinaali kohta tehti pingerida. Kõike rohkem meeldinud lugu sai 10 punkti ning kõige vähem meeldinud lugu 1 punkti. Maksimumtulemus oli seega 70, miinimum aga 7 punkti. Selliste summadega ei lõpetanud keegi. 

1. koht - Elina Netchayeva „La forza“ – 56 punkti

- Ma arvan, et seda lugu ootasin ma kõige suurema elevusega. Mulle meeldivad itaalia keel ja ooper. Vist jäi natuke mu ootustele alla. Ooperit on Eurovisionil ikka aeg-ajalt olnud ja enamasti on sel üsna hästi läinud.

- JAH! JAH! JAH! See ongi võidulaul või vähemalt esiviisik. Mul tulid juba pärast esimest salmi külmavärinad. Võimas segu ooperist ja tänapäevasest kaunist laulust. Jeesus. See on järgmine laul, mida ma kuulan kindlasti repeati peal. Üle aastate Eurovisionil tõesti eestlastel üks võimas laul!

- Oh sa kurat, ooper ja Itaalia keeles ka veel! Veits tümpsu ka taga ning ongi lugu, mis paistab teiste seast esile. Näiteks eelmist kaht ma juba ei mäleta.

- No teistsugune on see laul küll. Vähemalt häälematerjali poolest. Taust on muidugi selline Enya kohtub Enigmaga. Kõige kummastavam on see, et laul meenutab ühte hullu Rumeenia eurolaulu, kus laulis samasuguse häälega üks mees. Aga hääl ongi siin loos ainus, mis meelde jääb.

- Oh, mis kobe klassikaline pala! Eriti ägedalt krutib pingeid lõpus. Kui ägedasse lavasõusse veidi investeerida, saaks sellega teenitult väga hea koha.

- Täiesti kindlalt minu lemmiklugu. Milline naine, milline hääl! Ootan huviga, milline lavashow olema saab ja kuidas see lugu elusas esituses kõlab

2. koht - Nika „Knock Knock“ – 51 punkti

- Väga mõnus hääl, lugu paneb puusa nõksuma ka. Kujutaks seda eurolaval ette küll, korraliku valgusmänguga.

- Refrään meenutab veidi türgi muusikat, samas tundub nagu üritaks lauljatar jäljendada mõnda hip-hop poppstaari. Ei, mulle ei meeldi see laul. See on igav, ei üllata ja tavaline Power Hit Radio pläust, mille kõlamisel ma raadiost kanalit vahetaksin.

- Meenutab üht kunagist Ukraina eurolaulu. Algul oli see Nika laul veidi tüütu, aga loo lõpuks täitsa meeldis.

- Tore, et vahepeal peab vaatama Ukraina saateid, et saada teada mingeid artiste. Kohati jõnksutab häälega nagu vähemkriipiv Rihanna. Senistest EDM-kastmes lauludest kõige tugevam.

- Nikal on väga ilus hääl, aga muusika paneb õlgu kehitama.

- Alguses mõtlesin, et suht sama tümakas nagu paljud teisedki lood „Eesti laulu“ ajaloos. Ja siis lükati tümakas järgmisele astmele ning lugu muutus. Päris vinge kompott iseenesest.

3. koht - Eliis Pärna ja Gerli Padar „Sky“ – 50 punkti

- Kõlab nagu mõnest muusikalist (mis on ka tõsi – see lugu pärineb Imre Sooääre kirjutamisel olevast muusikalist). Selline mõnus euroballaad ja head lauljad. Ilus.

- Nonäed, esimene kommentaar juba loo all ütleb, et tegu on disneyliku lauluga. Peab nõustuma. Sobib ideaalselt kuhugi armastusfilmi või muusikali. Ma muidugi ei saa esimese hooga aru, et kumb laulab kumba osa. Korraga läksid vokaalid eestlaslikult marupikaks. Pole minu teetass ilmselgelt, kuigi looga seotud isikud on inimlikult sümpaatsed.

- Appi, kui ilusti see kõlab. Mind huvitab, kuidas sattusid Gerli Padar ja Eliis Pärna koos musitseerima.

- Vabandust, mulle isiklikult Eliis ei meeldi. Mulle ei tundu see eurolaul. Aga see on tunduvalt parem kui eelnevad. See võiks sobida „Lumekuninganna ja igavene talv“, „Okasroosike“ ja paljude muude muinasjutuliste filmide soundtrackiks.

- Meeldib akustiline kitarr ja klaver. Eliisi ja Gerli hääled sobivad kokku.

- Ma ei teadnud, kes Eliis Pärna on, pidin guugeldama. Nüüd tean. Lugu ise oli muidu okei vist.

4.-5. koht - Etnopatsy „Külm – 47 punkti

- Paneb kummitama. Esimese korraga ei ole veel kindel, kas ei meeldi üldse või meeldib väga. Pigem hakkab vist meeldima.

- Miks te ei esita inglise keeles? Ilus laul, aga ei näe tulevikku. Refrään ka jube kummaline. Nagu miski omamoodi versioon kunagisest „Rändajatest“

- Igasugust etnomuusikat võiks minu poolest iga aasta Eurovisionile saata. Vahet polegi, mis koha saab, aga lihtsalt on lahe midagi tõeliselt omanäolist. Mis siis Eesti veel muud on kui etnoelektro ja nutimulgid.

- See “hella-hella” on rõvedalt kummitama jääv ning ma arvan, et seetõttu ta mulle paljudest teistest rohkem meeldibki. Aga tõenäoliselt on see tunne eksitav.

- Kui "hella-hella" käima kohe algul hakkab, siis tabab mõte, et kaua meil veel see naiivfolgi periood üleüldiselt käib? Aga siis tuleb salmi osa ja see on juba päris armas ballaad. Aga see "hella-hella", no see ei meeldi kohe üldse. Samas esimene laul, mille ma ka lõpuni kuulasin.

- Jaa, jaa! Niiiii ilus! Superilusad hääled, mis omavahel nii hästi kokku sobivad. Toob kananaha ihule küll

4.-5. koht Stig Rästa „Home“ – 47 punkti

- Stig Rästa muusika on lihtne, aga meelejääv. Hea.

- Väga armas laul. Kui Elina meid ei esinda, siis palun hääletage Stigi poolt. Temas on karakterit, lisaks lauluhäälele.

- Kõlab nagu kurb lugu, mis oleks justkui kodus (hah!) mõnes 2000.-ndate aastate Disney 2D-animatsioonis. Mõnes keskpärasemas.

- Kui Eurovisioon Portugalis kuskil lõkke ääres toimuma peaks, siis võidab raudselt ära!

- No Stig ikka oskab. Imeilus lugu.

- Tere, James Blunt, sa oled endiselt ilus? Aa, sa polegi Blunt, sa oled hoopis Stig Rästa. No pisaraid võlub see laul kindlasti välja. Refräänis lööb nutuballaad eriti välja. Ei loe päris sihtgrupiks, aga kindlasti saab kõrge koha.

6. koht Iiris & Agoh „Drop That Boogie“ – 44 punkti

- Mulle pole Iirise muusika kunagi väga istunud. Aga kes see Agoh on?

- Kui rõõmus ja omamoodi laul. Aga seda sobiks laulma hoopis popnaiste bänd Little Mix või Ariadne Grande. Kahjuks eurolaul kindlasti see pole

- Kuule, see lugu mulle meeldib. Siitsealt tuleb SIA, sealtpoolt veidi Taylor Swifti viimast plaati. Ja Iiris on ju nii armas. Ei, see on lahe, kiidan.

- Pole ammu Iirise mussi kuulanud, aga mäletan, et kunagi meeldis. „Drop That Boogie” on suurepärane taastutvustus, sest tegemist on ülimõnusat vaibi omava träkiga.

- Kui Miley Cyrus oleks oma teismeeas lauldud nunnu eduloo „Party in the USA” asemel välja andnud loo „Party in UK” kõlanuks see just nii. On tunda, et Iiiris Londonis elanud on.

- Ei meeldi.

- Ilmselgelt maitse asi, aga ei-ei-ei. Üle 30 sekundi naljalt kuulata ei viitsi.

7. koht Metsakutsu „Koplifornia“ – 42 punkti

- Okei, ma saan aru, et loos on üles loetletud paljud eestlased, kes laias maailmas tuntust kogunud, aga see on ka kõik, mis ma sellest loost aru saan – kui nad kõik oleksid Koplist, oleks natuke arusaadavam, aga...

- No Metsakutsu on iseenesest andekas, aga mitte ühelegi inimesele ülejäänud maailmas ei ütle, mida mõeldakse Koplifornia all ja kes on Karmen Pedaru, Margus Karu jne. Ükski räpilugu pole minu mäletamist mööda tulise Eurovisioni fännina võistlust võitnud. Miinuspunktid eesti keeles laulmise eest. Mõistagi see on ilus, et üritatakse, et eesti keelt ikka maailmasse viia, aga meil on raske keel ja inimestele lihtsalt raske harjuda ja kuulata.

- Naljakas lugu. Ma arvan, et saab finaali.

- Oh, kui laheda taustaga laul, 90.-ndate lõpu Bristol ja mis siin kõike ütlema peaks. Tommy Cash oleks võinud eurokal osaleda, siis oleks lahe. Metsakutsu võib ka samas lahe olla. Seniste valikute seast kõige huvitavam laul. Ja see oleks päris lahe, kui kuskil Portugalis vikerkaarelippe lehvitavad eurofännid saaksid sellist laulu näha. 

- Metsakutsu looming mulle jõhkralt meeldib, eelkõige seetõttu, et see kõlab erinevalt ja värskemalt kui valdav enamus ülejäänud kodumaisest skeenest. “Koplifornia” jätkab umbes sarnast, pisut eksperimentaalset rada, millega eelmise aasta plaat alustas. Aga noh, usbeki keeles ei kuulaks, eksole. Lugu ise suht meh muidu.

- Mulle kodumaine räpp meeldib. „Siin uinusime žigullis ja ärkasime Teslas” on Eesti kohta lahedalt öeldud. Oleks äge promolugu miskile „Welcome to Estonia” kampaaniale, aga ma ei usu, et selline väikerahva kompleksiga soovunelm Euroopat kõnetab.

8.-9. koht - Karl-Kristjan & Karl Killing (ft. WATEVA) „Young“ – 40 punkti

- Kõlab mõnusalt, nagu välismaine poistebänd. Üks parimaid lugusid kogu kompotist.

- See on vist Beyond Beyondi liige? Kõlab ka nii. Arvestades seda, et enamik teises poolfinaalis (minu meelest) on täielik jama, siis see täitsa meeldib.

- Ohoo, poistebänd. Esmapilgul kisub sinna Backstreet Boysi ja One Directioni vahele. Poistel häält on aga see midagi on puudu. Ma arvan, et laulu rikub ära refrään, kus on liiga palju jälle seda tänapäeva mainstream meloodiat.

- Sellel lool oli päris mõnus biit taga, pani veits jala tatsuma küll. Sõnu ei mäleta üldse, ju siis olid nagu “wateva”.

- Ununes kaks sekundit pärast kuulamise lõppu.

- Kopeerin varasemast laulust: "Ehk see on praegune mudel - veidi suitsune, kergelt downtempoga, veidi EDM-lik raadiopopp." Samas eelmine aasta jõudsid sellised lood päris kõrgele, seega võib noorele publikule meeldida.

8.-9. koht - Sibyl Vane „Thousand Words“ – 40 punkti

- Seitsmes laul, mida kuulasin selle aasta „Eesti laulult“. Esimene, mis meeldis. Bändist polnud varem midagi kuulnud.

- Muidu ei ole Sibyl Vane’il midagi viga, lihtsalt neid „kaks meest ja üks naine” bände on minu meelest niivõrd palju, et raske on neil vahet teha. See konkreetne lugu tundus ka lihtsalt nagu üks mitmest.

- Ei.

- Süüa tehes või tuba koristades kõlbab taustal mängima küll. Eurovisioni lava vast ära ei täida.

- Algab nagu Joy Formidables, kuigi lauljatari hääl on veidi vähem jõuline. Miljarditest kiirem, haavatavam ja soojem. Ilmselt ideaalne kõndimislaul, aga ma hetkel istun ja seetõttu võtab lihtsalt jala tatsuma. Kuulge, see on ka ju täitsa tore raadiorokk.

- Refrään meeldib väga. Vokaal võiks pisut rohkem esile tulla, aga üldiselt mõnus.

10. koht - Rolf Roosalu „Show A Little Love“ – 38 punkti

- Rolfil on selline huvitav karakter ja laul sobib hästi tema olekuga. Rütmikas, samas rahulik, samas võidukas laul. Omamoodi. Meenutab mulle mingisugust Whitney Houstoni laulu aga täpselt ei meenu hetkel laulu nimi. Aga Eurovision? Ei, ma ei usu, et see oleks võidulaul. Ei ma ei usu, et see pääseks kümne hulka.

- Tore, et Rolf jälle tagasi on. „Eesti laul“ pole ilma temata ikka see. Refrääni algus kõlab, nagu ta hakkaks laulma „Let me entertain you“, selline tuttavlik. Natuke George Michaelit kumab läbi.

- Kõlab veidi nagu „Let me entertain you“.

- Saadame lõpuks Rolfi eurokale? Laulab ju kohati nagu Mika kohtuks Bronski beatiga. Talle sobiks seal, eks?   

- Välismaa filmides ja sarjades on aastakümnete jooksul hästi palju tehtud seda nalja, et “kui sõnaraamatust otsida väljendit X, siis seal on definitsiooni asemel sinu pilt.” Rolfi loo puhul saaks öelda, et kui oleks vaja defineerida kõige mittemidagiütlevamat diskotümpsu üldse, hakkaks “Show a little love” automaatselt mängima.

- Tundub kuidagi aegunud. Pole päris 2018. Ei ole halb lugu, aga ei üllata millegagi.

11.-12. koht - Desiree „On My Mind“ – 37 punkti

- Täitsa okei poplaul. Kuulasin ühe laulu pärast seda ja kahjuks oli Desiree lugu meelest läinud.

- Kummalisel kombel mulle meeldib see laul. Lihtne, liuglev aga ma ei tea just kas eurolaul. Jah, pigem mitte eurolaul.

- Nagu oleks klubis trummi ja bassi diskol, selline hea vahepala, mille saatel võtaks hoogu maha, tõstaks valguspulga kõrgele ja õõtsuks nagu tuule poolt paitav puu. Raadios hakatakse raudselt ketrama, kui seda juba ei tehta.

- Desiree oli juba veits diskokam, aga üleüldiselt kuidagi liiga euroviisude šablooni järgi välja lõigatud mittemidagiütlev raadiohitt, mida on suvel puudelõhkumise ajal hea taustaks panna.

- Jälle väga tavapärane raadiopopp, mis võiks olla vabalt kuskil Aurora, SIA või Foxesi plaadi veidi vähemtuntum laul. Samas jääb hääl veidi nõrgaks ja lugu üldmuljena liiga turvaliseks ja teistega kokkusulavaks.

- Laulja hääl on mõnus, aga lugu ise eriti käima ei tõmba. Samas muidugi kõige hullem ka ei ole.

11.-12. koht - Marju Länik „Täna otsuseid ei tee“ – 37 punkti

- Tore, et ka vanema generatsiooni lauljad ikka „Eesti laulul“ osalevad. Mõnus tempokas lugu.

- Eelmine aasta Ivo Linna, see aasta Marju Länik. Väga äge. Laul on täitsa mõnus, aga Eurovisionil küll ei skoori. 

- Täna otsuseid ei tee“ – Appi. Ei! Kas mõned inimesed valitakse „Eesti laulule“ puhtalt nende nime pärast? Sellest laulust jääb küll selline mulje.

- Mis aastal käis meil keegi Oxenrüd Eurovisionil? Samasugused kantriliku kõlaga rootsi firmamärgiga taustakitarrid, sama ülesehitus. Ivo Linna üllatas samas eelmine aasta laval, äkki nüüd ka legend tuleb, näitab ja tõstab mitu kohta end eeldatust kõrgemale. Kui ma pean emaga kuhugi sõitma, siis eks Elmarist saan ma seda miljon korda kuulda, sest "ma olen lihtsalt reisija".

- Ma ei kahtlegi selles, et Marju Länik on tore naine ja hästi tore, et ta muusikat teeb, aga seda lugu kuulaks põhimõtteliselt ainult siis, kui ma vanaemale külla lähen ning tal parasjagu raadiost seesama lugu käib.

13. koht - Indrek Ventmann „Tempel“ – 36 punkti

- Õnneks jääb see vähem kummitama, kui „Hispaania tüdruk“ (seda lugu ma ikka jälestasin, sest see suutis kõige idiootsemal hetkel – näiteks kell kolm öösel – peas ketrama hakata).

- Kohati on isegi hea meel, kui lauldakse inglise keeles, sest siis saab lihtsamini välja lülitada, et mida täpsemalt lauldakse. „Siin on minu tempel, mandala maalingud, siin on minu rahu“ - neetud, selle lausega saab ju tantrakoolitusi korraldada. Siiamaani vaieldamatult kõige naljakam laul, selle eest pöidlad püsti.

- „Hispaania tüdruk“ oli parem. See laul on ka veidi kummitama panev.

- No see on selline kohutav laul, mis jääb kõrvu kummitama. Igav, mitte midagi ütlev laul. Samas kui ma meenutab 2002. Eurovisioni lauluvõistlust ennustati Eestile ka halba kohta, kui Tanel ja Dave meid esindasid. Mõnikord selline kiiksuga laul võidabki ja oh-oh seda üllatust.

- “Maa ümber teeb päikene tiire.” Üks asi on kindel - lameda maa austajatele Indreku lugu peale ei läheks. Üldiselt muidu mahe kodumaine popikas, vast üks teise poolfinaali paremaid.

- Pole päris „Hispaania tüdruk”, aga palmipuud on siiski laulus sees. Indrek teab, mis nuppe vajutada, et suvine tunne tekiks.

14. koht - Aden Ray „Everybody's Dressed“ – 35 punkti

- Kõik on riides? Mis laulu point on?

- Laulu meloodia on väga hea. Aga mulle tundub, et sellist laulu oleks paremini suutnud laulda välja hõbehääl Ott Lepland. Ühesõnaga hea meloodia ja laulust saaks asja, kui oleks valitud õige laulja laulu esitama.

- Alustasin kuulamist selge sihiga ainult antud loole keskenduda, aga see uinamuinatamine lõi situatsiooni, kus ma juba 15 sekundit hiljem totaalselt ära olin unustanud, et taustal muusika mängib.

- Tundmatu kõrge häälega meesartist, aga laul on muhe. Refrääni kaasa lauldes võib fraasi „Everybody’s dressed, everyone say yes!” korrates sõpradega mõõtu võtta, kes kõrgeima noodi kõrist välja pigistab.

- Mees laulab nagu veidi külma saanud Mika. Tore raadiopopp, ei häiri, ei jääks ka minu pleilisti, aga ei ütle mitte midagi halba.

- Ei suutnud alguses aru saada, kas laulab mees või naine. Iseenesest mõnus lugu, kuid see sõnade venitamine häirib tiba.

15.-16. koht - Frankie Animal „(Can't Keep Calling) Misty“ – 32 punkti

- Sellise žanri austajatele kindlasti maiuspala, kuid mitte mulle. Isegi ei pane kaasa õõtsuma.

- Üldiselt mulle see indie-vaib, mis tollel lool küljes oli meeldis, aga samas saab juba kõla järgi aru, et Frankie Animal on üks järjekordne “üks tüdruk, kaks poissi” bändivärk. Päris ausalt, ma enne kuulamist ei teadnud seda, uurisin järgi ja osutus õigeks!

- Marie Vaigla võrgutab ka ainult häälega. Poisid võiks ka isegi rohkem laulda kui ainult refrääni ajal taustaks, sest pole neilgi viga.

- Seda laulu ei anna üle minuti kuulata. Sisutühi. Mingit emotsiooni ei tekita. Isegi ei seostu mingi mõte sellega, et kus ma seda laulu kuulda võiksin. Kui raadio laseks seda, kaotaksid nad ainult kuulajaid.

- Marie Vaigla on kõige kenam naislaulja Eestis. Punkt. Sai öeldud. Aga see lugu ei ole minu eriline lemmik. Justkui kulgeb, hääl on kena ja kõik on okei, aga väga kuhugi ei jõuagi lõpuks.

- Üldse ei jäänud meelde. Mõtted läksid sel ajal muudele radadele.

15.-16. koht - Vajé „Laura (Walk With Me)“ – 32 punkti

- Mõnus taust. Laul vist väga ei jää meelde.

- Mingi aastal oli „Eesti laulul“ mingi selline süldikas nagu “Neiu Hispaanis” või midagi muud sarnast ja tobedat. See on nagu see laul, aga inglise keeles. Et juust või nii.

- Polegi nii väga viga. Täiesti okei laul.

- Üsna sarnane selle Desiree „On My Mind” loole, aga vähem huvitavam. Ei teagi kuidas seda žanrit nimetatakse. Mingi hea tuju tümps?

- Mõnus, voolav.

- Taas korralik produktsioon, aga lugu on hetkel nii õhuke, et ilmselt käiks selle laulu ajal võileiba valmistamas. Mängitakse ühele kitarrikäigule, seejärel kõigutakse ringi. Leiab kindlasti enda kuulajaskonna, sest poisid tunduvad nummid, hääled on okeid, aga lugu on väga-väga keskmine.

17. koht - Girls In Pearls „Spellbound“ – 31 punkti

- Ei lähe peale. Lauljad oleksid selles loos nagu taust, mitte lauljad.

- Mulle meeldib bändi nimi rohkem kui nende võistluslaul.

- Mulle üha enam tundub, et me liigume selliste alternatiivse muusika poole, kus polegi oluline viis, refrään, lauluoskus, vaid hoopis, mis tekitaks sellise lihtsa ja chilli tunde inimeses. Ei mulle ei meeldi. Igav ja kulgemiselaulud ei paku mingisugust emotsiooni.

- Vokaal meenutab veidi Jessie Ware'i, veidi nõrgem, aga mingi sarnasus on. Ja see on kindlasti kompliment. Eelmises poolfinaalis oli muidugi sarnaseid laule umbes neli. Ehk see on praegune mudel - veidi suitsune, kergelt downtempoga, veidi EDM-lik raadiopopp. Ehk kõik osad on õiges kohas, aga tuleb täpselt samasugune teistega.

- Kaksikud vä? *guugeldab* Ongi kurat! Oh, siis kindlasti Eurovisionile, gimmick juba olemas. Oot, mitmenda koha need Jedwardi tüübid said? *guugeldab* 8. koht jumala okei ju, sobib!

- Süntekas rokib. Väike seiklus kosmoses. Nostalgiahõngu tuleb igast otsast, aga ei teagi mida igatsema peaks.

18. koht - Evestus „Welcome To My World“ – 28 punkti

- Taustapildi järgi tundus, et äkki tuleb miskit winnypuhhilikku. Samas lugu kulgeb, kulgeb, kohati tundub, et kuulad Nine Inch Nailsi, muutub veidi intensiivsemaks, aga lõpuks miskit justkui ei juhtugi. Äkki annab lavashowga asi campiks keerata, siis saaks nalja ja oleks tore.

- Meh. Kui juba sellisel konkursil osaleda, võiks lugu ikka vähe pikem ka olla.

- Tutvustuspilti vaadates tundus, et tegemist on Winny Puhh vol kahega. Muusika väga ei meenutanud Winny Puhhi. Laul ei meeldi üldse. Laul oli ootamatult lühike – kõigest kaks minutit!

- Jube. Mis asi see nüüd on? Marilyn Mansoni 50 korda halvem replica? Hüvasti kõrvad, kui refrääni satute kuulma. Poisid, sellist singlit võite te siis teha, kui olete 20 miljonit plaati müünud maailmas ja olete rahvale tuntud.

- Kohati kõlab nagu miski elektritehnika oleks lühises. Ajab karvad turri ja natuke tahaks nagu kõrvu kinni katta, aga võimas on. Laul on lühike. Saab otsa nii, et ei saanud arugi. Hindan kõrgelt, sest on teistsugune.

- „Eesti laulu“ kontekstis (ehk “jou, me tahaks selle looga Eurovisionile minna”) on Evestuse pakutav päris korralik sõõm värsket õhku. Ma üldiselt muidugi ei oska hinnata sellise muusika headust ehk kõige adekvaatsemalt, ent praeguses pildis pigem meeldis.

19. koht - Miljardid „Pseudoprobleem“ – 26 punkti

- Ei ole minu maitse. Kummitama ka ei hakanud… vist.

- Pärast esimese salmi kuulamist vahetasin lugu. Vabandust, kas te kulla inimesed tõesti ei tea, mis on eurolaul ja mis on niisama laul?

- „Pseudoprobleem” kõlab pisut nagu see tüüpiline simmanisült, mida jaanilaupäeval vorstikärsatamise kõrvale lasta, aga kui pisut keskenduda, siis hakkab isegi meeldima.

- Algakord meenutab Franz Ferdinandi, Strokesi ja kõiki muid eelmise kümnendi indirokkbände. Bassikäik on tore. Samas laul stardib senistest kõige aeglasemalt, et võtta siis ligi minuti sissejuhatuse järel suund Duran Durani ja New Orderi suunas. Korralik raadiorokk. 

- Nii külmaks jätab, et ei oskagi midagi öelda. Mingit pseudokommentaari ka anda ei taha.

20. koht - Tiiu x Okym x Semy „Näita oma energiat“ – 21 punkti

- See naishääle räpp on päris huvitav. Mõned aastad tagasi oli „Eesti laulul“ selline lugu nagu „Maailm on hull“ – meenutab kuidagi seda. Ma ei teagi, miks.

- Refrään on oma ö-dega õ-de asemel lahe, aga värsid meenutavad rohkem miskit paroodiaräppi nagu MC Vimpeli „Botased kuluvad” või sinna kanti.

- APPI EI! No words needed. Kohutav.

- Eesti naisräpparid on siiani pigem tekitanud hirmu, aga siin Tiiu isegi ei hirmuta. Refrään on väga korralik peobänger, aga üldiselt jääb arusaamatuks, mida siin laulus mulle selgeks teha tahetakse. Energiat tundub palju olevat ja ilmselt see on ka tore.

- Kuulasin lugu ja mõtlesin, et kus see energia siin peaks olema, aga siis lõpuks sain aru, et neil endal pole ja sellepärast nad teiste oma tahavadki näha. Tiiu oli üllatavalt mittenõme, äkki ta peaks tihemini niivõrd flegmaatiline olema.

- Päris palju räpivärki ühe „Eesti laulu“ kohta. Lugu iseenesest mõnus ja võtab tatsuma küll. Värskendav on kuulda ka naisi räppimas.