Saund

Mart Sander hindab "Eesti laulu" poolfinaliste: lemmikuteks Evestus ja Aden Ray, räpparid jäid viimasteks (10)

Mart Sander, toimetas Katharina Toomemets, 27. detsember 2017, 13:44
Fotokollaaž
Möödunud nädalal said lõpuks avalikuks kõigi „Eesti laul 2018“ poolfinalistide võistluslaulud ning on aeg teha esimesed kokkuvõtted. Õhtuleht palus selleks puhuks appi multitalent Mart Sanderi, kes võttis lood poolfinaalide kaupa ette ning tegi oma pingeread.

„Tasuks mainida, et kommenteerin laule praegu ainult Eurovisioni vaatevinklist. Laulude puhul pole ma kahjuks kuulnud ühtegi live-esitust ega näinud ühtegi videot, seega kõik, mis tuleb, lähtub puhtalt eelsalvestatud muusikalisest materjalist,“ ütleb Mart, kes võttis ette leheküljel eestilaul.ee eetris olnud veebisaate.

Mart SanderFoto: Renet Heinla

Palusime Mardil mõlema poolfinaali kohta teha pingerida, kus kõige rohkem meeldinud laul saab 10 punkti, kõige vähem meeldinud lugu aga 1 punkti. Etteruttavalt võib öelda, et kõrgeimad punktid pälvisid Mardilt Evestus ja Aden Ray, kõige vähem said aga punkte räpparid.

 

I POOLFINAAL

Fotokollaaž

Aden Ray „Everybody’s Dressed“ – 10 punkti

Aden RayFoto: Promo

Kõigepealt pean ütlema, et laulu pealkiri on üks vaimukamaid Eurovisioni ajaloos. Kahjuks ei laiene see emotsioon kogu tekstile, mis läheb veidi ühest kõrvast sisse, teisest välja. Adeni laulumaneer on väga ebaeestilik ja huvitav, aga sellega kaasneb oht kõlada laivis tunduvalt nirumini, kui korralikult miksitud (mida see lugu on) fonogrammil. Kui laulja sellega ka tegelikult hakkama saaks, oleks ta väga kõva tegija. Meie laulumaastikul on „Everybody’s Dressed“ nagu mingi eksootiline orhidee, niivõrd harjumatu ja kontekstiväline, et mõni kohalik napsu- ja naljavend tunneb kindlasti vaigistamatut soovi selle peale põit kergendada.

Etnopatsy „Külm“ – 9 punkti

EtnopatsyFoto: Helin Loik-Tomson

Stig Rästa „Home“ – 8 punkti

Stig RästaFoto: Miia Kiho/ERR

Kuna eelmisel aastal võitis Eurovisioni ilus ja siiras valsiviis, on väga ebatõenäoline, et seda kurioosumit lähiajal korratakse. Stigi laulu retsepti ihkaks pisut rohkem inglit ning saatanat – see annaks asjale vajaliku vürtsitera, mis selle liiga hõlpsalt seeditava muusikalise desserdi veidi krapsakamaks muudaks ning veenaks meid, et Stigist ei ole saanud läbinisti muhe kodukanast pereisa. 

Elina Nechayeva „La forza“ – 7 punkti

Elina NetchayevaFoto: Miia Kiho/ERR

Igal aastal jõuab Eurovisionile üks või teine crossover hitihakatis, kus lavale on toodud enam-vähem söödava välimusega ooperilaulja. Elina muidugi lööks teised endalaadsed pika puuga letilt uppi, lisaks on temast saanud ka väga hea laulja. Klassikalise muusika taustaga autorid on loonud küllalt tundliku ja mõjuva motiivi, kuid see töötabki nagu motiiv, millest peaks välja arenema midagi suuremat ja ülevamat, kui laul seda tegelikult pakub. Kuulaja aimab üsna kiirelt, et peale Elina ei juhtu suurt midagi ning tema kirglik lõpukadents tekitab ma-ju-ütlesin emotsiooni. Aga tegelikult on Eestis veel kõrgema häälega sopraneid – näiteks Pirjo Jonas viskab kolmanda oktavi F-le veel tertsi otsa.

Vajé Foto: Silver Tõnisson

Lugesin kusagilt, et maailma halvimateks laulutekstialgusteks loetakse fraaside „I still remember“ ja „Why is it so“ erinevaid variatsioone. Sellele vaatamata on noored muusikud maha saanud täiesti arvestatava muusikapalaga, kuid nad jäävad siiski noorteks muusikuteks. Eurovision ei ole algajate muusikute enesekatsetamise ja –leidmise areen ning igasugu kõrvajäävad „katsetustasemel“ tulemused tuntakse kohe ära. Võlub laulja rahulik-isane, edevusevaba esitusmaneer, kuid kahtlen, kas see Eurovisioni miljonivaatajalise saali vajalikul määral endale allutab. Veel.

Miljardid „Pseudoprobleem“ – 5 punkti

MiljardidFoto: Herkki-Erich Merila

Marten Kuningalt tuleb reeglina kõrget muusikalis-tekstilist kvaliteeti, mille vaieldamatu elitaarsus ei luba tema lauludel kunagi massihittideks saada (taevale tänu, lisaksin). Ma pole veendunud, et Eurovisioni – või ka „Eesti laulu“ – vaataja tabab alati neid peeni iroonilis-esoteerilisi nüansse, mida tema looming väga mitmel tasandil sisaldab, seetõttu ei saa ma etteantud prisma läbi lugu hinnata nii kõrgelt kui tahaks.

Iiris & Agoh „Drop That Boogie“ – 4 punkti

Iiris & AgohFoto:

Iirist tuleb tarbida väga ettevaatlikes doosides. Ta on jäänud oma artistiminale truuks terve dekaadi vältel – mida tema austajaskond kahtlemata hindab. Mingi osa minust loodab, et Iiris on adapteerumisvõimeline ning tema kuulamisel-vaatamisel tekkivad tahtmatud võrdlused ajas ja ruumis muutumatu infantiilse lapsnaise-pensionieeliku Björkiga ei vii kunagi välja päris sama šokiefektini. „Drop That Boogie“ on täiesti korralik nišitoode, mis ulatab küll käe ka mainstream-popile, ehkki selles käesurumises jääb ikka ja vältimatult peale Iiris ise kui peen kurioosum.

Sibyl Vane „Thousand Words“ – 3 punkti

Sibyl VaneFoto: Danel Rinaldo

Kodumaise naisvokaali pisimaikenite jadas on Helena Randlaht väga erinev nähtus. Laul ise tõotas tulla veidi igav, kui puges üsna ruttu naha alla ja muutus omamoodi armsaks. Taaskord kehtib reegel, et „iseseisvatel“ lauludel on hea omadus tuua võistlusele kaasa teatud muretut vabadust, samas kui spetsiaalselt Eurovisionile meisterdatud palad ägisevad tohutu enesetõestamise- ja läbilöögivajaduse koorma all. Kuid miskit olulist jääb puudu.

Desiree „On My Mind“ – 2 punkti

DesireeFoto: Jaanar Nikker

Sellel lool on nii muusikaliselt kui interpretatsiooniliselt niivõrd palju eeskujusid, et seda on raske käsitleda kui uut algupärandit. Kui algab pea olematu leitmotiivi juba kolmas  kordus, hakkavad näpud sügelema fast forward nupu järele. Öistes tantsumajades, kus on tähtis iga laul võimalikult kiirelt omandada ning kehaliigutamise ajal sugestiivset pealkirja huulte liikudes meelalt markeerida, saab loost kahtlemata hitt. Kui Eurovisioni kuulajate vanusepiirang oleks kuni 16, oleks meil võit taskus.  

Tiiu x Okym x Semi „Näita oma energiat“ – 1 punkt  

Tiiu x Okym x SemyFoto: Taaniel Malleus

Ma ei oska ka pärast kahte kuulamist öelda muud, kui et „Eesti laulu“ žürii, kes aastast aastasse kipub ikka otsima eelmise aasta menuki valemit, on siinkohal alla vandunud ootamatule kollektiivsele huumoriatakile. „Teeme loo, kus räägitakse universumi probleemidest ja kus kõik saavad täiega möllata“ on laululoomiseks väga ohtlik otsus.

2. POOLFINAAL

Fotokollaaž

Evestus „Welcome To My World“ – 10 punkti

EvestusFoto: Miia Kiho/ERR

Loo muusikaline maastik on ootamatult köitev, thedoorsilikud retrokõlavärvid sunnivad ennast uurima ja lugu lõpeb ära enne, kui temast küllalt saab. Jorina ja falseti dialoogist välja kooruv refrään on napp ja toimiv ning tunne, et tahaks natuke veel, on muusika puhul väga hea märk. Selle loo saatel tahaks olla väga purjus väga heas seltskonnas. Probleemiks vast ainult see, et sama pealkirjaga laule tean ma maailma muusikaloost vähemalt viit.

Karl-Kristjan & Karl Killing (feat. WATEVA)  „Young“ – 9 punkti

Karl-Kristjan & Karl KillingFoto: Miia Kiho/ERR

Ukulele tagasitulek 1920. aastatest hipstermuretuks noortepäraseks instrumendiks on omaette teema, millest võiks kirjutada tõsise uurimuse. Instrumendi piiratud muusikalised võimalused tingivad ka teatud muusikalise layback-energia (lay back – lõdvestuma ingl. k), välistavad igasugu liigse „trikitamise“. „Young’i“ positiivsus käib kahasse loo mõnevõrdse tasapaksusega, aga üldiselt jääb lihtsa meloodilise õhkkonna toonus püsima ka pärast laulu lõppemist.

Marju Länik „Täna otsuseid ei tee“ – 8 punkti

Marju LänikFoto: Mardo Männimägi

Haistan sellest laulust suurt hitti Eesti teatud tantsupunktides ja raadiojaamades. Esmakuulamisel pisut primitiivne lugu on tegelikult üsna peenelt konstrueeritud ja teab, milliseid nuppe kuulaja emotsionaalsel juhtimispuldil vajutada. Võlub Marju Läniku nooruslik ja maneeritu esitus; samas ei prognoosiks sellele olulist edu Eurovisionil. Välismaa autorid on loonud täiusliku Eesti loo.

Rolf „Show a Little Love“ – 7 punkti

Rolf RoosaluFoto: Kairit Leibold/ERR

Soov luua miniatuurne mikrokosmos, veatu muusikaline vaatemäng, kus on perfektses balansis kõike mida publik ootab, koormab laulu tohutu ebaspontaansuse taagaga ning viib selle küll mitte põhja, aga üsna veepiirini.  Tehniliselt on see aga vaieldamatult kõige ideaalilähedasem eurolugu, ja Rolf on väga ideaalilähedane eurolaulja.

Indrek Ventmann „Tempel“ – 6 punkti

Indrek VentmannFoto: Anete Toming

Loost õhkub muusiku soovi tõestada ennast sügavamana kui tavapärane ühehitimeister ja mingil määral see õnnestub. Väike pingutatuse ja teeskluse mekk jääb küll manu, eriti teksti osas, mis pakub keskmise luulekvaliteediga ilukujundeid ning käibetõdesid, millest Eesti popisõber kunagi küllalt ei näi saavat. Üldmulje on aga piisavalt meeldiv, et laulu tõsiselt võtta.

Eliis Pärna ja Gerli Padar „Sky“ – 5 punkti

Gerli ja EliisFoto: Kairit Leibold/ERR

Et muusikateos sünnib viie minutiga, ei pruugi alati tähendada, et see on taevaliku inspiratsiooni tipptulemus. Äkki oleks pidanud kulutama kümme? Nagu paljude (potentsiaalsete) muusikalinumbrite puhul, toimub ka siin palju emotsionaalset sagimist, millel pole justnagu selget sihti. Käib lõputu eelmäng ilma orgasmita. Samas on võluv, et pole mindud odavat teed (pooletoonised modulatsioonid, trummipõrinal saabuv orkestriapoteoos), vaid jäädud truuks väga siirale ja ausale kontseptsioonile. Ent siirusel on sageli oht mõjuda veidi igavana, kui just autor pole Bach või Ehala. Muuseas, Imre Sooäärel on heliloojana üks huvitav omadus – tema laulude salmiosad on meeldejäävamad kui refräänid.

Girls in Pearls „Spellbound“ – 4 punkti

Girls in PearlsFoto: Miia Kiho/ERR

Kaunid kaksikud on alati meelelahutusäris läbi löönud – pahatihti küll ainult korraks. „Spellbound“ on üsna tihedalt läbi komponeeritud ja arranžeeritud ambienti-seiklus, millel pole aga piisavalt küüniseid, et end pikemaks ajaks kuulaja kõrvu kinni haakida.

Frankie Animal „(Can’t Keep Calling) Misty“ – 3 punkti

Frankie AnimalFoto: Miia Kiho/ERR

Pala meenutab natuke arvutiprogrammide poolt simuleeritud (=loodud) muusikat: matemaatiliselt on kõik nagu paigas, aga tervik mõjub kõrvale monotoonse ja hingetuna. Subdominandi-toonika mehaaniline jada tekitab janu uute harmooniate järele, mida aga ei tule. Iseenesest heakõlaline lugu ei toeta iseennast. See mõjuks hästi mõne filmi tunnusloona, kus ta ei pea vaataja tähelepanu visuaalilt kõrvale juhtima.

Nika „Knock knock" – 2 punkti

NikaFoto: Miia Kiho/ERR

Nika laulu puhul võlub – vähemalt salvestatud versiooni puhul – tema enesekindel ja „ebatibilik“ esitlus. Laulus on küll üsna sugestiivne rütm, aga pisut napib nii muusikalist kui tekstilist sõnumit ning seda, mis meelde jääks. Hea klubilugu ei pruugi olla hea lavalugu.

Metsakutsu „Koplifornia“ – 1 punkt

MetsakutsuFoto: Kris Süld

Mida ma kindlasti ei usu, on eestikeelse ja eestisisulise räpi edu Eurovisionil. Omas žanris on see lugu kindlasti peajagu tugevam kui valdav enamus Eesti räpisaeveski masstoodangut, aga kujutage seda ette näiteks usbeki keeles. Kas te viitsiks seda kuulata? Mina mitte!

Samal teemal

2. mai 2018, 12:31
KUULA | Aden Ray andis välja esimese eestikeelse pala
18. veebruar 2018, 01:12
Evestus „Eesti laulul“ osalemisest: tunnen, et mina olen oma tähelepanu kätte saanud
14. veebruar 2018, 09:29
Frankie Animal ilmutas „Eesti laulu“ loole muusikavideo Henrik Kalmetiga peaosas
6. veebruar 2018, 12:00
ÕL VIDEOANKEET | „Eesti laulu“ poolfinalist Aden Ray sooviks õhtusöögile minna Jaak Joalaga

10 KOMMENTAARI

l
lihtsureliku arvamus 13. jaanuar 2018, 10:48
aga kas see ka loeb, on eriküsimus. Leian, et lauluvõistlus Eurovisioni jaoks võiks kanda teist nime. Eesti laul peaks sisaldama eranditult eestikeelseid laule... Räpi mõistmiseks peaks olema TEKST nähtaval... Selline on minu isiklik arvamus; otsustajaks pooleks on aga muusikamagnaadid.
d
Defineer 31. detsember 2017, 16:38
Kui lauljal on kõht haige ja ta istub potil siis see, mis potti purtsatab, ongi räpp.
Loe kõiki (10)

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee