ARVUSTUS | „Jumanji: tere tulemast džunglisse“ on valminud ohutu valemi alusel (1)

Esimese „Jumanji“ peamine idee oli lihtne - eksisteerib maagiline (džungliteemaline) lauamäng, mis mängijatele pidevalt kaikaid kodaratesse viskab. Valel ajal veeretamise eest võib näiteks mängu sisse lõksu jääda ning 26 aastat fiktsionaalse džunglis veeta (täpselt nii juhtub näiteks Alan Parrishiga).

„Jumanji: tere tulemast džunglisse“ alguses leiab üks noormees rannaliiva seest esimese osa lõpus „kaduma“ läinud lauamäng ning viib selle koju (sest loodusest leitud prügi ei tohi vedelema jätta) oma vennale Alexile, kes ei taha lauamängudest kuuldagi - videomängud on palju põnevamad. Just nagu nõiaväel moondab Jumanji end öösel trummipõrina saatel videomänguks, mis Alexi öö varjus endasse imeb.

Sellele järgneb korralik hüpe ajas (nii umbes-täpselt 20 aastat), mil meile tutvustatakse filmi tegelikke peategelasi, kelleks on grupp noorukeid - nohiklik videomänguhuviline Spencer, tema lapsepõlvesõbrast musklimägi Fridge, stereotüüpiline tibi Bethany ning ontlik neiu Martha. Kõik satuvad samal päeval koolis probleemidesse ning jäävad nende tulemusena peale tunde. Karistuseks lastakse neil ühte tolmust kuuri koristada, mille käigus leiavad nad Alexi vana mängukonsooli ja otsustavad töötamise asemel hoopiski mängida.

Juhtub see, mis juhtuma pidi ning nelik satub samuti Jumanjisse, kehastades mängu alguses valitud avatare - nohiklikust Spencerist saab karismaatiline musklimägi, Fridge’ist väike lühike mehike, Marthast seksapiilne kaklushimuline neiu ning Bethany, kes varem nautis elu klišeelise blondi tütarlapsena, on nüüd pisut ülekaaluline habetunud keskealine mees (sest seda pole mitte kunagi varem filmides juhtunud). Nüüd peavad noored koostööd tegema, et Jumanji päästa ja ühes sellega ka tagasi pärismaailmasse naasta.

„Jumanji: tere tulemast džunglisse“ on selline täiesti tavaline Hollywoodi märul-naerutaja, millest originaalsust leida on raske, ent see ei tähendaks, et film meelt lahutada ei suudaks, vastupidi! The Rock on sama karismaatiline nagu alati, tema keemia Kevin Hartiga on aga taaskord esiplaanil. Erilisi kiidusõnu saadaks sel korral siiski koopiski Jack Blacki suunas, kelle noor-neiu-paksu-mehe-kehas rollisooritus on küll tuttavlik, ent samas äärmiselt muhe ja naljakas. Kui vaid seda „ilus inimene on koleda inimese kehas lõksus ja õpib, et välimus polegi alati oluline” õppetundi poleks aastakümnete jooksul popkultuuris ära nämmutatud.

Äranämmutamist näeb tegelikult igal sammul, sest terve film oleks justkui mingi valemi järgi tehtud. Väike laenatud stseenike siit, varemnähtud killuke sealt… „Jumanji: tere tulemast džunglisse“ on põhimõtteliselt erinevate komöödiafilmide ja ideede best of, mis siiski töötab, kuna teos kurameerib mõnusalt endale seatud piiridega - näiteks räägivad videomängumaailmas osad tegelased vaid neile ettesöödetud ridu kasutades ning ei murra enda tegevusplaanist välja. See pakub nii mõnegi naljaka momendi.

Üleüldiselt on „Jumanji: tere tulemast džunglisse“ suhteliselt ohutu valik, kui on soov näha pisut nalja, pisut pasunasse andmist, pisut plahvatusi ja The Rocki tegemas seda asja, mida ta enda kulmudega teeb.