Tõnu Trubetsky ja Anti PathiqueFoto: Taavi Arus
Saund
20. detsember 2017, 14:45

22. detsembril tähistab kultusbänd Vennaskond 33ndat tegutsemisaastat!

FOTOD JA USUTLUS | VENNASKOND 33. Trubetsky ja Pathique: pangarööv pole kuritegu, kui keegi ei saa viga! (17)

Reedel, 22. detsembril tähistab kultusbänd Vennaskond 33ndat tegutsemisaastat piduliku kontserdiga Tallinnas klubis Factory. Suure kontserdi eel kohtusime Vennaskonna vedajate Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique’iga ja puhusime juttu anarhiast, jõuludest, UFOdest, elust ja elust pärast elu.

Vennaskond on rohkem kui bänd. See on nagu mingi ühing, kuhu kuuluvad lisaks muusikutele kõik need, keda Vennaskonna lood ja salapärane maailm on ära võrgutanud ja enda liikumisse pühitsenud. Vennaskonna liige on nagu kristlane, kes on pööratud pimeduse teelt valguse teele. Orjuse teelt vabaduse teele. Ainult, et risti asemel valgustab Vennaskonda kuuluja teed must lipp.

Tõnu Trubetsky ja Anti Pathique Foto: Indrek Spungin

Vennaskonnal on teisigi paralleele kristlusega. Üks selline on kindlasti paradiisi kuulutamine. Paljud Vennaskonna lood jutustavad siit hädaorust lahkumisest ja paremast ilmast kusagil mujal, kus seaduseorjus ja muud kodanlikud ahelad on lakanud olemast, valitseb kooskõla ja anarhia. Kuhu lahkumist me täpsemalt silmas peame?

Tõnu: Sa mu raamatut ""Hukkunud Alpinisti" hotelli müsteerium” oled lugenud?

Ei ole. Kas see on järg vendade Strugatskite raamatule ""Hukkunud Alpinisti" hotell", mille järgi ka kuulus film tehti?

Tõnu: On jah. Seal ma kirjeldan seda äramineku teemat. See on realistlik. See raamat ise on realism. UFO’sid ja teistele plaaneetidele reisimist on seal kirjeldatud inimeste tunnistuste põhjal, keda on tulnukad kaasa võtnud. Mul on kodus üks soomekeelne raamat  – John E. Mack, "UFOsieppaukset", paksem kui piibel, mis on järjest täis inimeste tunnistusi sellest, kuidas neid on kaasa võetud.

Strugatskite loos hukati meie planeeti väisanud tulnukate kamp just enne nende lahkumist, kas sinu raamat kirjeldab seda, kuidas oleks olnud nendega kaasa minna ja missugustest maailmadest nad pärit on?

Tõnu: Jah. Minu raamatus kohtub Strugatskite teosest tuntud inspektor Glebsky tulnukatega veel mitmeid kordi ja siis lõpuks reisib nende planeedile ja tagasi. Tegelikult on neid planeete palju ja nad on väga erinevad. Aga näiteks ühel planeedil on kirjeldatud hästi ülerahvastatud ühiskonda, kus on põhimõtteliselt ainult üks suur linn. Seal on anarhia. Varem oli neil olnud valitsused nagu meil siin Maa peal, aga siis need valitsused leppisid kokku ja läksid laiali. Tarkade meeste nõukogu juhib asju planeedil. Teadlased ja tarkpead, kes mõtlevad, kuidas oleks parem asju korraldada, aga nad pole nagu valitsus ka. Pigem nõuandev organ.

See võib olla isegi võimalik. 19. sajandi alguses ehmatasid ka paljud meie planeedi edumeelsemad ühiskonnad ennast kaineks ja kaotasid pärisorjuse. Nende vastaseid ja paljusid teisi ühiskondi tuli selle sammu mõistlikkuses veel pikalt veenda, aga tänapäeval vist ei kahtle enam keegi selles, et orjus ei ole lahe(ndus). 
Aga mida seal süüakse, kui kogu planeet on ainult üks suur linn ja tööstusmaa?

Tõnu: Toit on seal äge. Looduspõhine toit. Absoluutselt puhas toit. Toidunõusid kunagi ei pesta, kuna toit on nii puhas, et ei määri isegi nõusid. Kõik toidud on seal nagu mehud või püreed. Näiteks mingi toit, mis on oma olemuselt kõrvitsavõileib, on seal tegelikkuses püree kujul. Aga ikkagi võileiva maitsega.

Anti, kas sa jagad Tõnu tuleviku optimismi?  

Anti: Jagan jah, aga sellele vedelale kõrvitsale ma küll alla ei kirjuta.  

Tõnu, kas sa ei hakkaks igatsema mälumise mõnu?

Tõnu: Vaevalt. Ma olen terve elu mälunud ja sellest juba ammu tüdinud.

Äkki sa oled lihtsalt optimist. Kas ei karda, et inimesed enne anarhia tulekut ennast lihtsalt ära ei hävita?

Tõnu: See on täiesti kindel, et anarhia tuleb. Aga praegusel ajal ma olen realist, praegu ma ei mõtle anarhia tulemisele, sest see juhtub alles kauges tulevikus.

Anti: Väga kaval on ennast realistiks nimetada, et umbes kõik, mis sa räägid, on sula tõde.

Naer

Aga mida sa näed realistina, kuidas elu praegu on?

Tõnu: Paljudel inimestel on raske toime tulla. Näiteks kodu lähedal poe juures, kus ma vahel kohtun ja räägin inimestega, vahel joon nendega ka mõne õlle, näen, et neil on väga raske. Üks tüüp käib mul külas vahel. Selline veits tsiklimees. Ta elab kuskil Pääskülas ühe mehe juures kuuris ja elatub juhutöödest. Raha tal kunagi ei ole. Saad aru, mina olen nende jaoks nagu mingi rikkur, kuigi ma pole mingi rikkur.

Anti: Aga äkki sa suhtled lihtsalt liiga kaakidega?

Tõnu: Palju varjupooli on ühiskonnas, ebavõrdsus on suur.

Anti: Vali sõpru, mees!

Aga mida teha, et nii ei oleks?

Tõnu: Ühiskonna toetus peaks suurem olema.

Anti:  Abirahad võiks olla suuremad, et need, kes ise kuidagi hakkama ei saa, saaksid hakkama.

Aga mõned ütlevad, et siis muutuvad inimesed laisaks ja keegi ei viitsi enam tööd teha?

Anti: Noh jah, mõned ei viitsi, aga enamus ikka viitsib.  Neid peaks ikka aitama, kes ise endaga hakkama ei saa.

Mida muinasjutud teile õpetanud on?

Tõnu: Elu põhitõdesid.

Anti: Mulle meeldis üks muinasjutt. Hõbesõrake vms. Mõjus kuidagi erootliselt. Seal võtsid mingid tüdrukud poisi kinni ja panid puuri ja hakkasid  teda toitma. Igal hommikul võtsid sõrmest proovi, kas kõlbab juba süüa, mind erutas see lugu, mulle tundus see hull hea seks jutt. Lõpuks päästis poisi Hõbesõrake vms.

Aga kuidas on suhted jõuludega?

Anti: Ma väga jõulude mees ei ole. Käin õel külas ja see on kõik. Vaatan lihtsalt, et mingi hull värk käib, aga ise väga kaasa ei löö.

Tõnu: Mulle väga meeldivad jõulud. Ma olen ise kristlane ka.

Anti: Realist pidid olema ju!?

Tõnu: See Jeesuse õpetus tundub väga realistlik.

Mis sulle tundub kristluses realistlik?

Tõnu: Ma muidugi detailselt ei tea, kus see põrgu asub näiteks, aga mingid inimesed on seda kirjeldanud, kes on ära surnud ja põrgusse sattunud. Üks mees rääkis, et ta ei olnud nagu hea inimene, ei uskunud jumalat ja pani kõvasti tina ja suri ära ja sattus põrgusse ja siis kirjeldas seda nagu väga usutavalt, et see oli väga õudne koht. Mina küll uskusin, mida ta rääkis.

Kui vana sa olid siis?

Naer

Anti: Mina arvan, et peale surma ei ole mitte midagi. Lihtsalt keegi ei suuda seda endale ette kujutada. Tegelikult see ei ole isegi õudne ju, enne mind polnud ka õudne ju, muidu ma peaksin terve elu kohutavalt võbisema kogu selle aja pärast, mis enne mind oli. Selles mõttes, et võiks lihtsalt ära harjuda selle mõttega, et midagi ei ole lihtsalt ja kõik.

Nii et sul ei ole surmaga probleemi?

Anti: Veider nagu karta sihukest asja, et umbes enam mind ei ole… Et nii ego mees.

Tõnu: Sa arvad, et sured ära ja siis on nagu must lihtsalt jah?

Anti: Miks must? Ei ole lihtsalt midagi, ei ole musta ka.

Tõnu: Selles mõttes, et nagu teadvus lülitub välja?

Tõnu, kas sa kardad surma?

Tõnu: Ma veits kardan jah. Veits vähem, kui võib-olla keegi teine, aga veits kardan ikka  jah.

Anti: Pole vaja karta. See on nagu kahetsus nikkumata jäänud naiste pärast. Saad aru, karta või kahetseda midagi, mida pole. Sel pole nagu mõtet onju.

Tõnu: Aga ma ju kahetsen seda.

Naer

Aga karmat usute?

Anti: Kui sa teed mingeid asju valesti, siis hakkab see karma toimima. Aga ma ei usu, et see toimib nagu mingi institusioon.

Tõnu: Kas küsimus on selles, kas karma toimib nii nagu budismis seda kirjeldatakse?

Vist jah.

Tõnu: Karmaga on nii, et halbade tegudega su vere koostis muutub nii, et mühiseb. See muutub teiseks, sa muudad tegudega seda, kes sa oled. Südametunnistus hakkab piinama, kui sa midagi valesti teed. Südametunnistus aitabki aru saada, mis on halb ja mis on hea. Kui teed halba, siis hakkab sul valus.

Anti: Aga see hakkab piinama siis, kui sa toimid oma tõekspidamiste vastu. Kui sa oled näiteks kannibalide perre sündinud ja vitsutad inimhakkliha päevast päeva, siis sulle ei tundu kannibalism ilgelt õudne asi. Et me lihtsalt sööme siin perega õhtusöögiks mingit inimest, siis ma ei tunne ju end süüdi.

Vennaskonna laulutekstid on ületamatult head. Seda teavad kõik. Kuidas see luuletamine käib?

Anti: No ma ei tea, kui ma tavaliselt üle kolme sõna ritta panen, hakkab mul juba piinlik. Aga mul on olnud nii, et kui olen end jumala sassi tõmmanud ja avastanud, et luuletamine on tegelikult jumala lihtne. Et näen umbes mingeid skeeme ja siis olen helistanud Maidule (Mait Vaik - toim.), et kuule, kas see luuletamine käib nii, siis Mait on öelnud, et umbes nii käib jah, aga siis, kui olen normaalseks tagasi saanud, siis vaatan, et täielik jura.

Tõnu: Mul on nii, et mõnikord on küll kogu luuletus või laulusõnad kohe olemas, et lao lihtsalt välja, aga tavaliselt on see nuputamine ja konstrueerimine, näiteks “Jumal kaitse kuningat”. Tavaliselt mõtlen teema välja ja nokitsen ja parandan ja panen riimi, aga kõigepealt on silme ees film, mida kirjeldan tekstis.

Mis need põhielemendid on luuletamises?

Anti: Kujund peab olema.

Tõnu: Jah. Hiljuti kirjutasin Rein Rannapile laulusõnad, kus alasti tütarlaps sõidab tõlla katusel ja mängib viiulit, et oli selline kujutluspilt ja siis sellest see lugu räägibki, aga see kirjapanemine ei olnudki nii lihtne, pidi riimidega vaeva nägema ja nii.

Sul oli viis siis ees jah?

Tõnu: Jah.

Teed sa palju tellimusi?

Tõnu: Ei tee. Harva.

Anti: Mait teeb Kosmikutele.

Tõnu: Eimel (Eimel Kaljulaid - toim.) tahtis näiteks saada laulusõnu, aga pole praegu üldse head mõtet nagu tulnud.

Aga kuidas see käib, kas oodata inspiratsiooni või  pigem pastakast imeda?

Tõnu: Pastakast peab imema jah. Töö käigus tekib inspiratsioon. Muidu jäädki ootama.

Kas tellimuse peale on lihtsam teha?

Tõnu: Tellimuse peale ei teekski hea meelega.

Aga kas siis ora perses efekt ei kao ära, kui tellimust ei ole?

Anti: Ma ei suuda midagi teha ilma tellimuseta. Võin joonistada mida iganes niisama, aga mingit pilti sealt ei tule, kui tellimust ei ole.

Tõnu: Ma ei viitsi tänapäeval enam üldse niisama luuletada, kui mingile laulule on vaja sõnu teha, siis teen, sellepärast, et laul saaks tehtud.

Anti: Nii et luulepisikut ei ole sul enam sees jah? Kahju. Sul võiks olla, siis sul poleks nii igav.

Aga sa oled ju kogu aeg pigem laulusõnade pärast luuletanud, kõik su luulekogud ongi enamasti laulusõnad ju.

Tõnu: No tegelikult küll jah.

Anti: Aga mis sa sellest räpiasjast arvad?

Tõnu: Ma eriti ei kuula seda.

Anti: Aga kuidas see tundub sulle? Piinlik või äge?

Tõnu : Ägedaid on ka.

Anti: Aga vähem, eks!?

Tõnu: Aga kes konkreetselt meenub, on Beebilõust,

Ta on tõesti hea ja ühtlasi ka Vennaskonna fänn, kes deklareeris mõne aasta eest, et võtab Vennaskonnalt musta lipu üle ja kannab edasi.

Tõnu: Beebilõust on ehtne act jah. Mulle meeldis see poerööv ka. See oli kuidagi lahe moment, selline rockstaari imidžile väike väärtus juurde. Mina hindan seda kui õnnestunud keissi, mulle meeldis see värk, see oli lahe.

Anti: Seal oli igast momente.

Tõnu: Kokkuvõttes läks hästi, klassikaline rööv.

Anti: Lõpetage see neetud romantiseerimine.

Tõnu, millal sa viimati poodi röövisid?

Tõnu: Ma ei saa sulle rääkida, kus ja millal ma poodi röövisin, ma jääksin vahele ju.

Anti: Tänapäeval pole üldse lihtne röövel olla, kaamerad on igal pool.  Aga muidu võiks röövida küll. Mitte inimesi, vaid organisatsioone nagu suured poed ja pangad. Pangarööv ei ole kuritegu minu arust.

Tõnu: Tuleb ainult jälgida, et keegi viga ei saa.

Anti: Aga võib juhtuda, et sul on selline situatsioon, kus on kaks varianti:  kas nabitakse kinni või pead kellegi maha laskma, et põgenema pääseda.

Tõnu: Siis on jama.

Pidu laseb uksed valla kell 21. Vennaskonnale teevad teevad sooja Kurjam ja Müstika. Plaate mängivad Vennaskonna endised liikmed Villu Tamme ja Lauri “Uims” Leis.

Sündmus Facebookis

Kontserdiplakat Foto: Vennaskond