HOIA EEMALE! Need olid 10 halvimat filmi aastal 2017 (31)

10.Emoji Film

“Emoji film” võis ju olla nii halb film, et sai kümnepallisüsteemis hindeks 200 kakaemojit, aga põhjus, miks ta antud tabelis niivõrd madalal kohal paikneb, on lihtne. Absoluutselt mitte keegi ei uskunud, et see ei saa olema halb film. Samahästi võiks tsementkingi kandev mafioosnik kurta uppumise üle, kui ta mõne veekogu põhja heidetakse. Et noh, mida sa lootsid?

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

9.Justice League

Teate, “Õigluse liigal” olid kõik võimalused hea olla - “Wonder Woman” näitas, et DC oskab teha ka kvaliteetseid filme, lisaks oli neil kasutada Joss Whedoni abi, kes Marveli ridades kaks esimest “Tasujate” filmi päris lahedaks tegi (esimese ehk rohkem kui teise). Aga ei, need variandid libisesid neilt käest, kui nad otsustasid maailma kõige suurema CGI-junni põhivaenlaseks teha ning Batmani tegelaskuju kogu täiega vetsupotist alla lasta.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

8.Mehetapja/Süütu/Vari

Et keegi ei saaks öelda, et ma eestlasi diskrimineerin ja ainult Ameerika filmidele edetabelikohti jagan! Sulev Keeduse lohutuseks võin öelda, et eelmisel aastal sarnases nimekirjas kohustusliku kodumaise filmi kohta täitnud “Klassikokkutulekust” tema tänavune üllitis kehvem polnud. “Svingereid” pole ma siiamaani näinud (räägitakse, et halb, sest noh, Eesti komöödia), seega kahjuks jääb nii.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

7.Valerian

“Valerian oli” üks suur hunnik õnnetust, mida ei suutnud päästa ei Rihanna tagasihoidlik lastesõbralik striptiisistseen ega imestus ühte kahest peaosalist kehastanud Cara Delevingne’i unustamatute kulmude üle. Vähemalt olid arvutiefektid ilusad, mis on positiivne, sest film peaasjalikult ainult nendest koosneski.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

6.Annabelle Creation

Hirmuäratava nuku Annabelle’i sünnilugu ei seletanud vaataja jaoks mitte midagi lahti ning ega tegelikult väga hirmus kah ei olnud. Vähemalt oli parem kui teose eelkäija, mis põhimõtteliselt teeb sama välja, kui teatada, et maksahoop on parem kui vastu vahtimist saada. Pikas perspektiivis ehk küll, aga valus on ikka.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

5.Jigsaw

“Misasja, uus “Saag” on halb film? Kuidas see sind veel üllatada suutis?” No jah, on küll, aga viimased osad on selles suhtes nagu ausad olnud ning eks vaatama on ka mindud ikka sellepärast, et näha, millistel pöörastel viisidel inimesi sel korral rapitakse. “Saag 8” on aga igas aspektis üks lödi nuudel, sest lugu ei meigi senssi juba algusminutitel, lõksud on megaigavad ning õudusfilmitegelaste niigi kehvake IQ on siin lausa häbiväärselt madal.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

4.Pariis võib oodata

Kindlasti leidub maailmas igavamaid asju, kui filmi “Pariis võib oodata” vaatamine. Esimese asjana torkavad pähe liivaterade sorteerimine, värvi kuivamise jälgimine, kuulata oma vanavanemate omavahelist vestlust valutavatest liigestest, 10 000 jupise ühevärvilise pusle kokkupanek… Ei, oota, ma kirjutasin “põnevamaid asju” valesti!

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

3.Amityville: Kurjuse ärkamine

“Amityville” oli põhimõtteliselt sama igav kui “Pariis võib oodata”, ainult et veini ja juustu näksimise asemel haugati medikamente ning Prantsusmaa jõekallastel pikniku pidamise asemel pidi siinne peategelane enda kannika hoopiski saatanalaadse entiteedi poolt vallutatud koomas venna haigevoodile asetama. Oleks Amityville Prantsusmaa linnake, siis oleks ehk film lihtsamalt pääsenud.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.

2.Alien Covenant

Esimene “Alien” oli üks kuradi lahe film. Seni viimane “Alien” (ehk siis seesama “Covenant”) oli Ridley Scotti katsetus kogu eelnenud tööle kauge kaarega peale urineerida. Ütleme nii, et xenomorphid lausa tilguvad ning haisu võib juba kilomeetrite tagant tunda, sest taolist valgele ekraanile jõudnud pläusti pole minu silmad juba ammu näinud. Keegi võiks Ridley Scottile näiteks vanainimeste mähkmed osta.

1.Transformers: The Last Knight

Idee autodeks muutuvatest robotitest (ja vastupidi) on paberil ju igati okei. Ekraanil pole see kunagi okei, sest iga uus osa on aina rohkem ja rohkem olnud Michael Bay isiklik koledate eriefektide ja äärmiselt halbade naljade masturbeerimisfestival, mille tulemuseks on peale akti lõppu võimust võttev häbitunne ainsa vahega, et selle ajal polnud isegi hea mitte.

Loe Õhtulehe arvustust SIIN.