16. XII Õhtulehes ilmus Rainer Kerge Vahur Kersnalt võetud intervjuu. Jah, see on õigus, et ma ei tulnud Kersna saatesse Urmas Otist rääkima, ise arvasin, et sellega on lool ka lõpp. Aga ei. Kersna on pidanud taas vajalikuks paisata vanad süüdistused avalikkuse ette.
Lubatagu mahalastulegi sõna.
Vastupidiselt väidetule ei ole Urmas Ott mulle kopikatki maksnud. Kohus mõistis kriminaalparagrahvi järgi minu au ja väärikuse solvamise pärast Otilt riigituludesse 10 000 krooni, mille, muuseas, Ott jättis maksmata. Kuna seda ka temalt sisse ei nõutud, tõestas kohus sedapuhku oma sõltuvust.
Teiseks. Toomas Uba kaitsmine oli Urmas Oti tiibmanööver. Jah, ühes varasemas arvustuses olin ma pööranud tähelepanu Uba fakti- ja hääldusvigadele. Ent kui ma olin arvustanud Urmas Oti intervjuud 1995.aastal Eestisse saabunud Ukraina presidendi Leonid Kutšmaga ning heitnud ette usutlejapoolsest kasinat materjali tundmisest, siis hakkas Ott mind vulgaarselt sõimates justkui kaitsma Toomas Uba. Minusugune sitapea ja grafomaan (härra Oti sõnad) olevat kallale tunginud haigele inimesele. Just selline väljendusviis põhjustas trahvimise. Toomas Uba tervislik seisund jõudis minuni alles Oti kaudu, varem ma seda ei teadnud. Muidugi tahan ma, et inimesed pakataksid tervisest, ent siinkohal ei ole haigusel tähtsust.
Millised siis olid Urmas Oti suurimad vead Kutšmad usaldades? Ukraina president rääkis, et ta on olnud Dnepropetrovski suure raketitehase peadirektor. Ott süüdistas Kutšmad selles, et too olevat kommunist. Tarvis olnuks küsida, kas valmisraketid olid sihitud Euroopa ja Ameerika linnadele ning kuidas sellesse suhtuda? Kutšma teatas, et ta on töötanud väga kõrgel kohal Nõukogude Liidu kosmosetööstuses. Tarvis olnuks küsida, kas kõmul, et Gagarin ei olnud päris esimene, on alust. Taas viis Ott jutu komparteile. Ka ei mõistnud Ott, miks iseseisev Ukraina ei saa suhtuda Molotov-Ribbentropi pakti nõnda, nagu suhtume meie. Teatavasti ei olnud Ukraina pakti sõlmimisel osaline, ent selle tühistamisel kaotaks just Ukraina suure osa oma territooriumi ja elanikkonda. Ott seda ei mõistnud.
Kindlasti oli NLKP kuritegelik nähtus. Ent olin ja jään selle juurde, et lõigata profiiti kellegi parteilisuse ründamisega pole just kõige professionaalsem viis intervjueerimisel. Peaks leidma küsimused, mis avaksid usutletava olemuse inimesena ning tema maailmavaate.
Kommentaarid