EMA JA POEG: Nasta ja Jüri Pino 2001. aastal.Foto: Arno Saar
Rainer Kerge 18. detsember 2017 00:01
„Nastal oli imeline hääl. Vaikne, aga tungis kõrvadest palju kaugemale, sügavamale. Kui tal oli midagi rõõmsat ütelda, tegi see kuulajale ka tõesti rõõmu. Nasta noomis samuti tasasel häälel, aga nii, et see läks hinge ja tegi noomituse teeninud kolleegi senisest paremaks inimeseks,“ meenutab ajakirjanik Raimu Hanson, kuidas Nasta Pino oskas sõnu leida ja öelda.

„Nastal oli imeline hääl. Vaikne, aga tungis kõrvadest palju kaugemale, sügavamale. Kui tal oli midagi rõõmsat ütelda, tegi see kuulajale ka tõesti rõõmu. Nasta noomis samuti tasasel häälel, aga nii, et see läks hinge ja tegi noomituse teeninud kolleegi senisest paremaks inimeseks,“ meenutab ajakirjanik Raimu Hanson, kuidas Nasta Pino oskas sõnu leida ja öelda.

Peale sõnade leidmise ja väljaütlemise oskas Nasta Pino ka vaikida ja oodata, et teine räägiks. „Ma olen tähele pannud, et inimesed tahavad, et neid ära kuulatakse,“ tunnistas Nasta aprillis 2011 Eesti Ekspressis ilmunud loos, kus ta koos poja, ajakirjanik Jüri Pinoga ilmaasju arutas.Nasta Pino oli elupõline ajakirjanik ja kirjanik. Kirjutas inimestest, kes on nii tavalised ja nii märkamatud, et nende elatud elud kipuvad hajuma koos ajastuga, millest tänapäeva noored teavad vaid seriaali „ENSV“ kaudu.Nasta Pino suri reedel 83aastasena. Töökaaslased ajalehest Edasi, aga ka poeg Jüri sõbrad meenutavad Nastat nii. 

Edasi lugemiseks vali endale sobiv plaan:
Üks artikkel
3,99
Ühe artikli lugemisõigus
Digipakett
0,00/kuu
11 erinevat digiväljaannetÜle 2000 artikli kuusJagamisõigus 4 sõbragaTellijatele mõeldud auhinnad