MARILYN JURMANI BLOGI | Minu suureks rõõmuks on Rumist saanud kartmatu loomafänn (51)

Janno vahel ütleb, et mulle tundub, et Rumile ei meeldi pimedus. Siis ma jälle tuletan talle meelde, et talle ei meeldi üles ärgata nii, et emmet ei ole kõrval. Ja see, et ka tuba samal ajal pime on, ei tee asja küll paremaks, aga ei ole ka otseselt tema nutu põhjus.

Ehk siis jah, olen kuulnud ka seda, et meie, vanemad, lihtsalt õpetame lapsi kartma neid asju, mida me ise kardame. Kui meie käitume nii, et see suur hundikoer on üks hirmus elukas, keda peab kartma, siis laps vaatab, et ahaa, ema iga kord kiljatab, kui koer mu poole läheneb, järelikult ema tahab mind kaitsta ohu eest. Koerad on ohtlikud.

Seda silmas pidades proovin alati jälgida oma reaktsioone, kui Rumi kukub, ehmatab või uue inimese või loomaga kohtub, et mitte õpetada talle asjatut hirmu. Ja ka selleks et need päris tõsised ja tähtsad "Ei tohi" hüüdmised jääksid nendeks kordadeks, kui ta pahaaimamatult seab oma pisikesi sammukesi põleva ahju poole teele või järjekordset äsja süüdatud jõuluküünalt ära süüa proovib.

Nõnda ongi minu suureks rõõmuks Rumist saanud väga suur inimeste sõber, öine orienteeruja ning kartmatu loomafänn.

Lausa nii suur loomasõber, et meie pere kuueteistkümneaastane kass Kuti ei leia enam kuskil turvalist aset. Kui Kuti tuppa tuleb, siis hakkab Rumi erutusest nii valjusti hingama, et Kuti hiilib mööda seinaäärt oma toidukausini, mida ta ei leia, kuna oleme selle Rumi eest ära peitnud. Rumi, kes ikka oskab hinnata maast leitud terakesi, pistaks Kuti toidu kindlasti rõõmuga nahka. Ega ma niiväga ei kardagi seda, et see toit nüüd hirmus halvasti maitseb, kuid need krõbinad võivad kurku kinni jäädes väga ohtlikuks kujuneda.

No ja kui Kuti siis vaikselt oma pessa proovib minna, siis tormab Rumi talle oma kõige kiiremal käputamissammul järele. Mul on kusjuures kahtlus, et just Kuti talle selle käputamise selgeks õpetaski. Igatahes torman mina siis ruttu kassi, justnimelt kassi, mitte last kaitsma, kuna ilmselgelt on Rumil mõttes vaid see, kuidas saaks selle koheva saba Kuti küljest lahti sakutada. Ja no tõepoolest, kui Kuti siis talle küüned sisse lööks, ei saa ma kuidagi öelda, et oi-oi, küll on kuri kass. Ilmselgelt ma saaks ka väga pahaseks, kui keegi pidevalt mind juustest tõmbaks.

Rumi valab siis krokodillipisaraid, kuna tema jällegi ei saa üldse aru, miks tal keelatakse seda suurt pehmet mänguasja kallistamast. Ajudeta aktivist, nagu ühes emmefoorumis üks ema tabavalt ütles. Täpselt selline tunne ongi, koguaeg proovin oma kartmatut ja maailma kõige siiramat ning sõbralikumat last ohtude eest päästa.

Käisime minu sünnipäeva puhul Janne Jüsma juures pildistamas ja tal on hiigelsuur valge imeilus koer. Janne ütles kogu, et ära muretse, ta on super kannatlik ja Rumi kohe võttis sõnast ning asus teda kogu oma armastusega kallistama. Ja koer oli muidugi kannatlik, aga mul oli ikkagi kuidagi selline tunne, et see ei ole looma suhtes kena, kui ma luban oma beebil teda sedasi nässerdada. Ja otsustasin, et ega siis midagi, nii kaua, kuni Rumi veel ei saa aru sõnast "tasakesi", siis ma pigem näitan talle neid koeri ja kasse kaugemalt ja hakkame seda tasakesi paitamist mänguasjade peal harjutama.