Jesper Parve raamat "Mees" staarblogija Mallukale ei meeldinud (24)

Siit mõned katked, mida arvab üllitisest "Mees" Mallukas: 

Ma ütlen kohe, et see raamat tekitas minus palju mõtteid ja ma isegi ei tea, kas häid või halbu. Samas öeldakse, et kui raamat üldse mõtlema paneb, siis on juba hea raamat. Noh, sellisel juhul, vist oli hea? Kui nüüd üdini aus olla, siis esimese 50 lehekülje pärast olin ma kindel, et see on lihtsalt kõige igavam raamat maailmas. Ainuke põhjus, miks ma lugemist jätkasin, oli lootus, et no ÄKKI läheb paremaks ja no jumal tänatud, lõpuks nagu läks ka.

Mis siis Mallukale ei meeldinud?

Esiteks see, et raamat hüppas siia-sinna. Ma ei saanud nagu mingit pilti selle Jesperi elust kokku, sest noh, ma ei teadnud temast ka enne mitte midagi. Raamatus oli umbes nii, et elasin kesklinnas, siis läksin aussi, kus üldse tööd ei olnud, samas töötasin toidupoes ja ükskord meil osteti riided kõik poest ära. Nagu… oota! Ma ei saa midagi aru. Kus sa töötasid? Millal? Kellena? Ja et olukord veel segasemaks teha, mainib ta vahepeal midagi sellist, et “kui me Balilt tagasi tulime, siis me läksime Hiiumaale, mis on Eesti Bali”. Eee… millal sa sealt Aussist tagasi üldse tulid? 

Ma saan aru, et see vist ei peagi olema nagu mingi elulugu, et nüüd tegin seda ja siis seda ja toda, aga no kui ma juba loen, siis ma tahaks täpsemalt teada. Mulle ei meeldi nii, et ma midagi aru ei saa. A la ühes kohas oli kirjas, et “oleksime äärepealt saatnud suure summa võltsmaaklerile, aga õnneks saime aru, et ta pettur, sest ta tegi oma e-mailis ühe reetva vea!” ja siis räägib suva asjast edasi. Mis vea, ma küsin? Mis vea?!

Üldse tekitas mulle selline suht… puine tekst mulje, et ma loen mingit väga pikale venitatud koolikirjandit. Ei mingit särtsu, ainult tuim “tee, mis sind õnnelikuks teeb, siis sa oled edukas” huinamuina, mida iga inimene teab või kuulnud on. Sorri, Jasper! Ma tahan enda loetud asjades elu näha, midagi, mis kaasa tõmbab.

Raamatu lõpp tõmbas mind kaasa küll...

Leht, lehe haaval läksin ma aina rohkem närvi, kriipsutasin lauseid raamatust alla ja lugesin Maigretile ja Kardole ahastavalt juttu ette. Põhimõtteliselt tekkis mulle tunne, et see Jasper on terve elu elanud koos mingite naiskoletistega, kes ühest küljest aina vinguvad, manipuleerivad naisi, elavad suures deprekas, sest naised aina nõuavad ja midagi vastu ei anna. Kohe kui mees arvamust avaldada julgeb, siis enam süüa ja seksi ei saa, sest naised treenivad mehi abituteks. Lausa nii abituteks, et raamatus oli kohe kirjas, et kui Jesper ise kunagi “kööki eksis” hakkas ta nahaga vorsti järama ja pahaks läinud jogurtit lürpima. Kuidas küll üks mees nii abitu on, seda ma aru ei saa, eriti kui ta veel mingit söögivärki peab. Muidugi see võis olla ENNE seda söögiasja, ma ütlen, ajaperioodid on nii sassis seal raamatus, et aru kohe ei saa midagi.

Veel oli välja toodud, kuidas naised ei taha otsustada ja alateadlikult tahavad kõva venda, kes tema eest kõik ära otsustaks, sest see on normaalne elu naisele ja mehele. Ma ei tea, võib-olla mõnele ongi, aga kuidagi maru üldistav jutt, kuidas naised on abitud (kuid samas mõrrast) printsessid ja mehed nende lollakad, treenitavad, ustavad koerad.

Soovitav on osta naistel see raamat meestele

Aga et mitte nüüd päris maha seda raamatut tampida, siis kindlasti soovitan selle raamatu osta naistel oma meestele, kui teile tundub, et ta on kuidagi deprekas. Kohe pikk peatükk on seal mehelt-mehele, mis soovitab kuidas ja millal sääraste probleemidega abi küsida ja julgustab seda tõesti ka tegema. Paljud ju arvavad, et abi palumine on nõrkus, mida ta kohe kindlasti ei ole.

Lisaks oli seal soovitus oma mehega rääkida ja küsida, mida ta tunneb. Nii casual soovitus, aga no ise jäin küll mõtlema, et millal ma siis küsisin. Et mida tema tunneb ja arvab ja tahab. Selle pärast tegingi eile nii, et saatsin Kardo lapsi magama panema ja ise samal ajal koos Maigretiga süütasime tagahoovis küünlaid ja tegime väikse pikniku. Nii tore oli juttu puhuda ja õues külitada, lihtsalt kahekesti, ilma et peaks kõrv kikkis kuulama, kas lapsed ikka magavad või mis värk on.

Muuseas päris mitme koha peal, kus mina ahastavalt kriiskasin, et no KUULA, mis siin kirjas on, siis Kardo lihtsalt ühmas: “No aga ongi nii ju.” kuigi mina olen veendunud, et no absull ei ole. Seega võib-olla olen ma sellele raamatule selles suhtes vale sihtgrupp, et mul pole konkreetselt munnigi. Kes teab... Mul isegi kahju, et see raamat mulle väga ei meeldinud, sest Jesperist endast jäi raamatust selline tsilli venna mulje, kes oma raamatu üle ise nii uhke on ja kohe nõme minust niimoodi oma arvamust siin kuulutada, et ei meeldinud. Seega, mai tea, lugege läbi, äkki teile ikka meeldib! Tenerifel võin anda ka, ega ma teda Eestisse tagasi ei lohista.