Kuno Areng oli energiline väike armas päkapikk, kellel olid juuksed alati püsti (3)

„Energiline väike armas päkapikk, kellel olid juuksed alati püsti,“ iseloomustab Kuno Arengut tema õpilane Laine Randjärv. „Kui ma nägin teda RAMi ees juhatamas ja seda energiat, mis koorist õhkus, tundsin, et tahan tema juures õppida. Ma olin Kunost vaimustuses.“ Koorijuht Kuno Areng suri eile 88 aasta vanuses.

„Ma mäletan tundi, mis avas Kuno oskuse õpilasel õigele nupule vajutada,“ meenutab Laine Randjärv ammust hetke, kui klassis viibis õpetaja Kuno Areng, klaveril mängiv kontsertmeister ja tema, Laine, kes püüdis seinale vaimusilmas manatud koori ees juhatada Gustav Ernesaksa viisistatud Ernst Enno lugu „Tartu valgel ööl“.

„Tartlasena oli see mulle ju ülitähtis:

„Kui ilus oled, Tartu, valgel ööl:

kõik aknad vastu põhja hõõgavad“

Aga küllap ma juhatasin üsna tuimalt. Ühel hetkel ütles Kuno mulle: „Kuule, tartlane, kas sa sirelite lõhna tunned?“

Mulle tuleb praegu külmavärin peale, kui ma sellele mõtlen. Alustasin uuesti ja siis ma sain aru.

Kuno tõmbas ninaga – nagu nuusutaks!“

Randjärv tõdeb, et Arengul oli nina leidmaks sirelite lõhna laulus, kus sireleid tegelikult ei mainita. Ehk siis – otsida üles laulu uba.

„Ta oskas võtta lugudest välja selle rosina või iva, mille helilooja oli loo sisse kirjutanud,“ räägib Randjärv. „Ta oskas öelda, et dirigendi roll on inspireerida lauljaid, kes on su ees – et nad annaksid edasi selle, mille helilooja on teosesse sisse pannud.“