Tõnu Õnnepalu.Foto: Robin Roots
Inimesed
13. september 2022, 19:14

ÕL ARHIIV | Tõnu Õnnepalu: „Mingi väga suur rahutus on maailmas üleval.“ (24)

„Kindel on see, et inimesi on praegu maailmas väga palju. Hiljuti teadvustasin endale, et minu eluajal on inimkond kahekordistunud. Seda on juba tunda, et on läinud natuke kitsaks. Ühtepidi kohtuvad inimesed omavahel järjest rohkem ja teadmised liiguvad, aga teistpidi tekitab see ikkagi segadust või kitsikust,“ arutleb kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu täistab täna 60.sünnipäeva. Taasavaldame Õhtulehe arhiivist 9.detsembril 2017. ilmunud loo.

„Kindel on see, et inimesi on praegu maailmas väga palju. Hiljuti teadvustasin endale, et minu eluajal on inimkond kahekordistunud. Seda on juba tunda, et on läinud natuke kitsaks. Ühtepidi kohtuvad inimesed omavahel järjest rohkem ja teadmised liiguvad, aga teistpidi tekitab see ikkagi segadust või kitsikust,“ arutleb kirjanik Tõnu Õnnepalu.

Kirjanik Tõnu Õnnepalu täistab täna 60.sünnipäeva. Taasavaldame Õhtulehe arhiivist 9.detsembril 2017. ilmunud loo.

Millest see tuleb, et paljud kirjanikud on moel või teisel aednikud?

Kas on paljud?

Heino Kiik oli päris kutseline. Teet Kallas ja Enn Vetemaa olid vahepeal suured hobiaednikud. Teie olete aednik.

Ma ennast küll aednikuks ei loe. Minul tulevad need teadmised kodust kaasa, isa on mul agronoom. Lapsepõlves oli aiandus muidugi suhteliselt tüütu ja ebameeldiv kohustus.

Te olete omal ajal rohinud nii, et siiani tuleb nutt peale ja käed hakkavad valutama, kui meenub?

Ma ei mäleta, et toona käed oleks valutanud, aga nutt tuli küll vahel peale, sest teised lapsed veetsid – minu meelest! – suved meeldivalt maal vanaema juures. Minul aga ei olnud maavanaema. Isa käis küll kolhoosis tööl, aga elasime linnas, Pääskülas. Kuid meil oli oma kapsamaa, tulunduslik ettevõtmine – kapsad viidi turule ja see oli oluline lisateenistus.

Kapsaid pidi siis istutama, kastma, kõplama, rohima. Vanaema arvates pidi Pääsküla aias ka kogu aeg õunapuualuseid kõplama.

See ei olnud muidugi väga suur koormus, aga minu meelest oli ebaõiglane, et mina pidin tööd tegema, kui teistel oli justkui vaba lapsepõlv.

Miks aga kirjanikud tegelevad aiandusega – väga lihtne: on vähe töid, mis sobivad kirjutamisega sama hästi kokku. Ehitamine näiteks kirjutamisega kokku ei sobi. Kirjutamise perioodil võib käia vahepeal sõbra juures planku värvimas või seina löömas, aga kui sa ise ehitad, siis nõuab see nii palju mõtlemist, eriti vana maja juures, et kogu su operatsioonilise mälu maht on hõivatud. Ehitamisega paralleelselt ei kirjuta midagi.

Vaikne aiatöö tuleb aga ju ise ja muuseas – nagu loodus annab. Eks ole: nüüd tuleb heina niita, ja niidadki.

Edasi lugemiseks: