Inimesed

Indrek Vijard: "Kuno rääkis ka pisiasjad suureks." 

Jaanus Kulli, 8. detsember 2017 20:22
Indrek VijardFoto: Aivar Pihelgas/ 2017.laulupidu.ee
 „Kuno Areng oli ülimalt hea jutuvestja ning kõik need 30 aastat, mis mina teda tundsin, oli ta võimeline ükskõik millises olukorras oma nooruspõlvest rääkima ühe markantse ja värske mälestuskillu, mis kõiki kuulajaid alati meeldivalt üllatas ja kaasa naerma pani. Kunol oli fenomenaalne mälu, ta mäletas pisiasju ja rääkis need alati suureks,“ meenutab oma õpetajat dirigent Indrek Vijard.

„Loomulikult teadsin ja tundsin Arengut koolipoisina juba küllalt varakult, aga meie tihedam suhtlus algas aastal 1986, kui ma konservatooriumis teise kursuse tudengina naasin Nõukogude armee teenistusest ning minust sai professor Kuno Arengu üliõpilane koorijuhtimise osakonnas.“

Samal teemal

Indrek Vijardi sõnul oli Kuno Areng talle väga suur autoriteet ja eeskuju. „Mitte ainult pedagoogina, vaid ka inimesena. Kõik tugevad jooned olid tema puhul koondunud justkui ühte inimesse. Tal oli nii õpetaja kui ka inimesena oskus lahendada olukordi oma valitud keelepruugi, hea huumorisoone, hea taktitunde ja diplomaatiaga. Ta ei olnud kunagi konfliktne inimene, aga kui tema suhtlusringis tekkisid konfliktid, oskas ta neid alati väga õigesti lahendada. Kuno oli eeskuju ja õpetaja kõige laiemas tähenduses,“ ütleb Vijard. „Minu tänased tegemised on inspireeritud ülikooliajast ning ma hakkan üha rohkem teda õpetajana mõistma ja hindama. Inimesena oli ta ennekõike väga vitaalne ja emotsionaalne, tugeva koorijuhi temperamendiga. Tema juhatatud Gustav Ernesaksa „Isamaa“ jääb mällu väga selgelt.“

Viimast korda kohtus Vijard Arenguga aasta tagasi pärast ta abikaasa lahkumist. „Kuno maailmamõistmine oli sellest väga häiritud, aga minu jaoks jäi ta reipaks, sitkeks ja erudeeritud inimeseks kuni elu lõpuni.“ Vijard räägib, et on ühe väikese ja toreda balletti-  ja ooperisõprade klubi liige, mis käib aeg-ajalt suurtes ooperiteatrites Peterburis. „Kuno oli teatavasti suur vene muusika asjatundja ja veel poolteist aastat tagasi kutsus meie klubi ta endale külla rääkima vene suure helilooja Mussorgski ooperist „Hovanštšina“. Kuno võttis kaasa oma kooliaegsed konspektid ja ta tegi seda samasuguse elegantsiga nagu 30 aastat tagasi. Nii et ta jäi teraseks ja hea huumorimeelega inimeseks ka hilises eas kuni oma elu viimaste päevadeni,“ ütleb Vijard, kes kohtus õpetajaga viimast korda siis, kui ta oli juba Keilas Benita hooldekodus. „Aga ka sellelt viimaseks jäänud kohtumiselt  on meenutada toredaid hetki. Näiteks kui Kuno istus klaveri taha ja mängis Tuudur Vettiku legendaarset lugu „Kuu“ ning küsis õpetajana minult kui õpilaselt, et kas ma tunnen loo ikka ära. See hetk iseloomustab Kunot kui jäägitult oma elule ja tegevusele pühendunud inimest,“ tõdeb Vijard.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee