Inimesed

Mikk Targo: Marju on selline üksi pusija ja üsna jäärapäine 

Anu Saagim, 11. detsember 2017, 08:45
Marju Läniku plaadiesitlus restoranis Gloria
Lauljanna Marju Länik esitles neljapäeval, 7. detsembril Tallinna restoranis Gloria oma Eesti Kullafondi märgi all ilmunud kogumikku.

Marju Läniku plaadiesitlus Foto: Robin Roots

Samal teemal

Mikk, sinuga koosoldud aastatesse jääb Marju kõige viljakam periood. Täna ütles Marju sind tänades, et loodab, et teie koostöö jätkub ka tulevikus. Mis on see keemia, mis teid seob?

Mikk: Eks arvata võib ju, et noortel inimestel on oma keemia, armastuse keemia. Igasugust värki on seal sees ja loomulikult on see omaette driver. Aga see polnud ainukene. Ma arvan et meie soov oli toona saada valmis Marju soolokava ja teha seda võimalikult vingelt. Aga hiljem on lihtsalt see, et ma enam ei kirjuta sellise hooga laule. Mul on siin olnud kümneaastaseid pause, kus ma ei läinud isegi klaveri lähedalegi ja tegelesin kõige muuga. Aga kui tuleb mingi mõte peale, siis ma võtan sellest kinni ja praegu on asi selles, et ma püüan võimalikult täpselt sihtida. Ma ei lahmi enam nii palju vasakule ja paremale. Üritan täpselt sihtida selle artisti või feeling´u või mõtte peale, mis siin ajus toimub. 

Kui tulla viimase laulu juurde, mille ma Marjule kirjutasin "Ma lähen jälle tulle" ehk siis jällegi, see sama fraas hakkas mind piinama.

Kuidas see lugu sündis?

Marju helistas mulle ja ütles, et Mikk, ma tahan laulu. Ma hakkasin selle peale mõtlema, et me oleme päris pikalt koos olnud ja millest siis see uus lugu rääkida võiks. Karikakrast on juba räägitud ja... Mõtlesin Marju peale, kes on käinud läbi tulest ja veest. Ta on selline üksi pusija teinekord ja üsna jäärapäine, heas mõttes. Ego peab ju ka olema. Tulebki kogu aeg tuld anda. See lugu ongi selline, et mingi jama lõppes just ära ja mis siis, jälle tuleb tulle minna. See on nagu Marju väike elulugu ja minu arvates sisu poolest sama tugev laul nagu "Ma olen ju naine!".  

MONICA VICHMANN, KAUPO KAELSON, MARJU LÄNIK Foto: Robin Roots

Räägi ka see ära, kuidas sündis lugu "Ma olen ju naine!"

Tööprotsessi käigus kuskil Venemaal, kuskil nõmedas kultuurimajas. Üritasin bändi käima tõmmata, sest kõik olid juba surmväsinud ja tahtsid oma lestad nurka tõmmata. Hakkasin teiselt ja kolmandalt veel midagi nõudma ja siis jõudsin Marjuni ja hakkasin temaga ka veel seal midagi jagama, et kurat seda võiks teha nii ja naa ja nii ja naa... No ja ta siis röögatas, et kurat, ma olen ju naine! Ja mul käis justkui plahvatus peast läbi, et issand, milline laulu pealkiri! Ja nii kui Tallinnasse jõudsin, tegingi loo harmoonia valmis. Siis läksin Leelo Tungla juurde ja ütlesin loo pealkirja ja andsin loo demo ka kuulata ning Leelo kirjutas sõnad. See lugu on üks parimaid ja ka kindlasti väga pikaealine.  

Kas Marju elu on olnud lihtne?

Marju oskab ennast lille lüüa ja särada nii, et jääb mulje nagu tema elus oleks kõik hästi. Ta on artist suure A-ga. Paljud ei oska seda. See on omaette oskus näha välja kogu aeg esinduslik. Olla kogu aeg justkui laval, kas või elus. 

Vaata meeleolukat intervjuud Mikk Targoga!

Marju Läniku plaadiesitlus restoranis Gloria: MIKK TARGO, REIN LAANEORG Foto: Robin Roots

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee