Kuno Arengu õpilane Veronika Portsmuth: ta hoidis meie tegemistel silma peal ka pärast kooli lõppu (2)

Veronika sõnab, et Kuno Areng hoidis pidevalt oma õpilastel silma peal ning seda ka pärast õpingute lõpetamist. „Piitsa andis ta vähe, võib-olla oleks vahel karmim võinud olla. Mina seda otseselt ei vajanud, aga ju ta siis tundis, et nii oli õigem ja et head lapsed kasvavad vitsata,“ räägib Veronika, hääles tõeline soojus. „Ta oli väga optimistlik. Käis klassis edasi-tagasi, ise selline väike, juuksetutt peas püsti. Kuno andis väga palju oma muusikalist pagasit edasi.“

Omavahel suheldi ka pärast kooli. „Ma käisin viimati teda suvel vaatamas, sain oma lastega talle rõõmu pakkuda,“ ütleb Veronika. „Ta oli väga kihvt inimene ja kurb, et nii läks. Ta on südames.“ Portsmuth ütleb, et tal oli väga hea meel, et Kuno oli nõus 2011. aastal noorte laulupeol „Maa ja ilm“ dirigendipulti astuma, kuhu laulupeo kunstiline juht Veronika teda ise kutsus. „Pikka palumist ei olnud, kuigi ta oli muidugi tagasihoidlik inimene. Kuno oli alati õiguse eest väljas ja kui talle tundus, et kellelegi tehakse ülekohut, seisis ta selle eest ja ütles kõik avalikult välja. Ta oli väga avatud, siiras ja otsekohene.“

Veronika mäletab meest tegelikult juba oma lapsepõlvest. „Põhikooli ajal käis ta 21. keskkoolis laulupeo üldproove tegemas ja sealt on ta mulle meelde jäänud. Just tema energia. Loodan, et olen midagi Kuno energiast saanud.“ Arengu õpetustest on Veronikal aga kõige eredamalt meeles see, kuidas mees igas tunnis teatud tehnilisi võtteid demonstreeris, kuidas kergelt ja krapsakalt koori juhatada. „Ma arvan, et just tänu temale on paljud tema õpilased teinud just sellise karjääri, nagu on. Ta ise väga muretses, kuidas tema õpilased sellel erialal leiva lauale saavad. Ta oli suurepärane pedagoog ja see joon oli Kunos lõpuni – seni, kuni ta mäletas, ta alati helistas, soovis õnne ja andis tagasisidet.“